Rõuge rada võib tinglikult pidada minu kodurajaks kuna olen Võrust pärit ja neid radu on kõigist teistest radadest kordades rohkem sõitnud. Enne võistlust kaarti vaadates suutsin suuresti kogu raja oma peas läbi käija, aga siiski leidus mõni uuendus mida kaardipealt esmapilgul ei osanud tähele panna.
Võrreldes Viljandiga oli nüüd üks „Põhisõit“ ja sai ennast kogu seltskonnaga võrdlusse panna. Allahindlust ma endale teha ei tahtnud ja seadsin eesmärgiks TOP 50 (lihtsalt mainin ära, et olen elus ainult ühe korra suurel maratonil saanud alla 50. koha). Rõugesse sõites panin tähele palju võililli ja ma ei tea miks, aga mulle kohe meenusid varasemad Rõuge sõidud ja siis sain aru, et võilill tähendab minu jaoks ebameeldivat rasket tunnet kuskil Rõuge-Haanja kandis põllu peal – ühesõnaga ebameeldiv taim…
Soojendus kulges tavapäraselt ja stardikordori jõudsin 9 minutit enne starti ehk siis 6 minutit liiga hilja. Vaevu mahtusin sinna ära – julgesin veel Tammsalu käest küsida, et kas tal seal eespool on minu jaoks ruumi ja kohe tõusis suurem rahulolematus teiste osalejate poolt, et kas tagantpoolt siis ei sobi startida jne – jätsin selle sinnapaika.
Start kulges tegelikult väga hästi, ei teagi kas võeti raske raja hirmus rahulikumalt, aga minul oli koguaeg ruumi manööverdada. Ise katsusin ka olla säästlik ja mitte rapsida ning usun, et isegi õnnestus see. Nüüd lõppes lai rada ära ja algas esimene „Tõe ja Õiguse singel“. Peagi nägin tee ääres Eerot, kes pumpas rehvi (ja toitis sääski) soovisin talle viisakalt jaksu ja lootsin, et ma ise ei pea sellise jamaga tegelema hakkama. Varsti jõudsime Rabadumäe jalamile (selgituseks, et see on koht kust on alla hulga ägedam sõita :D). Olin valmis juba jalastuma kui oh, üllatust, rada keeras mäest ringiga mööda ja ei pidanudki sadulast seekord maha ronima. Ma pärast mõtlesin, et miks selline lahendus ja arvan et, kuna Ivar tahab oma elektrikaga alati raja ennem läbi sõita, siis elektrikat sealt üles vinnata on ikka oluliselt raskem kui moodsat <10kg ratast ning ta andis Ivole (Ivari vend) korralduse sinna uus lahendus leida.
Tasa ja targu kulgesime pisema seltskonnaga edasi üle järve äärse juurikasingli, mis läheb iga aastaga kiiremaks. Sealt väljudes loeti mulle kohaks 53, mis oli positiivne. Peagi olime Tsiamäe sektoris kus sattus meie punti, mis koosnes selleks hetkeks minust ja Tammsalust, numbrimärgiga 6 Mirko Põldma. Ilmselgelt oli tal juhtunud mingi äpardus ja ta sõitis enda jaoks öko režiimis ning see pani nüüd mõtlema, et ehk peaks mööda sõitma…Siiski andsin võimaluse ja üritasin jälgida tema sõidutehnikat mis tundus väga rahulik, aga mitte aeglane. Haanjas vahetasime Mihkliga mõtteid, et kuidas enesetunne ja kas tempo OK. Vaevu suutsime öelda, et tunne on läinud heaks ja tagant paistab tühjus kui ühtäkki oli ei kuskilt punt 20 liikmeline – või noh mina selle tagumist otsa ei näinud vbl olid kõik osalejad seal pundis :D. Ja nii kui meile järgi jõuti siis kohe üritati ka nõelata, aga mina otsustasin, et ma lähen 2. positsioonile ja ei vaju grupi taha. Ütleme nii, et toimus korralik tempo muutus ja enesetunne oli ebamugavalt piiripealne.
Sellel positsioonil sõitsime kuni Hallimäeni, kus Karmo nägi võimalust ja kasutas laskumisest saadud inertsi tõusul ja sai sellega kohe oma 20 meetrise vahe sisse. Selle liigutuse peale pundi vedur justkui ehmatas ja pani ülejäänutele tee kinni ning rong läks järgneval 3 km singlitel samamoodi edasi. 10 km enne lõpu ühes mudamülkas suutsin raskuse viia kenasti lenksu peale mille tagajärjel kuulsin tugevat raksatust. Arvasin, et tegin raamile liiga aga natukese ajapärast sain aru, et tegu oli põlvega mis murdis mu Garmini hoidja – korraks käis mõte, et äkki peaks tagasi minema ja kompuutri üles korjama, aga kurat, taga on ju vähemalt 20 sõitjat ja lõppudelõpuks ma oskan pärast siia tagasi tulla…
Nüüd olin liini ootel ja katsusin ökotada niipalju kui oskan. Liini all vajutasin pisut peale ja kaasatulijaid eriti ei paistnud. Nägin veel ees Karmot, kes oli püüdnud Markuse kinni – nad tundusid nii lähedal, aga see oli petlik ,sest mina olin tõusu otsas ja nemad olid järgmise tõusu otsas .
Lõpuks oli aeg hakata Jürihani singlit nautima. Minul on sellega see mure, et alguses saan jube hästi rajale pihta, aga selle singli lõpus, ilmselt liigsest enesekindlusest, hakkan kurve pikaks laskma ja nii peaaegu iga kord. Vahel juhtub ka nii, et ei saa kohe alguses juba pihta…
Jõudes Jürihani tõusule jõudis mulle järgi nr 6... ja ta sõitis selle tõusu sadulast püsti üles. See oli hetk kus ma sain aru, et kui suur kalender mul ikka seal TOP 10 piiril sõitvate ratturitega võrreldes on. Sain ka ise selle tõusu üles ja peab ütlema, et päris enam-vähem enesetundega ja ilma krambi ohuta. Lõpu heinamaa ja kalatiigi äärse hoidsin mõõduka tugevusega peal, ja Ööbikoru tõusgi sai päris viisakalt võetud (siiski istudes). Protokolli sain kohaks 48 ja aeg 2:23:25.
Muidu jään rahule, aga mõtlen, et kui trenni teha, siis võiks ju võistlustel kergem olla, kuid tegelikult on mega raske – lihtsalt sa kannatad seda raskust rohkem :D
Ahjaa…Läksin ka Garminit otsima ja sealt ma seda ei leidnud, hiljem selgus, et see oli siiski üles korjatud tagant tulija poolt ja tänaseks on ta tagasi kodus .
Kirjuta esimene kommentaar