Tegin see hooaeg ainult ühe stardi, aga selle eest sai ikka korralik võistlus valitud. Minu tee Haanja 100 stardini on olnud väga mitmete aastate pikkune - see algas juba tegelikult enne seda, kui ma üldse rattaga sõitmist nautima õppisin. Kuna mu isa ja tädipoeg mõlemad on Haanja100 juba pikki aastaid sõitnud, siis olen ma ca 15 aastat olnud Haanja100 stardis ning raja ääres kaasa elanud. See on olnud pikkisilmi oodatud igasügisene traditsioon meie peres. Ma arvan, et olin umbes 16- või 17- aastane, kui esimest korda tundsin raja ääres olles, et tahaks ise ka seda võistlust proovida ja mul on ajaloo arhiivides isegi säilitatud treeningpäevik, mille mu isa mulle 2016. aastal kinkis pühendusega, kus lubas järgmine aasta minuga koos Haanja100 stardis olla. Selleks kulus siiski pisut rohkem, kui aasta…
2020. aastal võtsin julguse rindu ja panin ennast esimest korda Haanja100-le kirja, aga viimasel hetkel tuli mõistus koju ning andsin endale aru, et mu treenitus poleks võimaldanud edukalt seda sõitu lõpetada. Seega müüsin oma numbri edasi ja piirdusin siiski vaid raja ääres kaasa elamisega. Aga sellest ajast on mul soov finišeerida eriti suur olnud. See aasta planeerisin endale teadlikult vaba suve, et saaksin pühenduda rattasõidule. Kuigi treeninghooaeg algas tavalisest pisut hiljem (jaanipäeva paiku), siis jõudsin suvega piisavalt kilomeetreid metsa vahel koguda, et julgesin ikkagi starti minna. Olen siinkohal väga tänulik oma isale, kes mulle põnevaid radu otsis ja mulle metsa vahel rividrilli korraldas - see tasus ennast kuhjaga ära.
Juba nädal enne oli elevus hinges suur. Väike närv oli ka sees, aga valdavalt olin elevuses ja ei jõudnud ära oodata, et juba sõita saaks. Samal ajal hoidsin võistluspäeva hommikuni hinge kinni, et tervis vastu peaks ja startida võimaldaks. Õnneks jõudis kätte see õnnis hetk, kui saime isaga rattad stardikoridoris kõrvuti sättida ja AC/DC “Highway To Hell” saatel anti stardipauk. Esimesed kilomeetrid tulid ikka väga lihtsalt - hoog oli suur ja tuju hea. Kuni esimese toidupunktini olid mul näpud püsti ja meri põlvini. Selle arvelt oli isegi raske süüa seal midagi. Väga ruttu peale 1. TPst lahkumist sain haamri - julgeks öelda, et 25-35 km olid minu jaoks selle sõidu kõige keerulisemad. Tegin oma ainsad kukkumised ja see, et ma piisavalt eelmises TPs ei söönud maksis kätte, aga siis 35. kilomeetril hakkas raja ääres pakutud kõrrejook mõjuma ja elu läks palju lillelisemaks. Teise toidupunkti jõudsin väga hea tujuga, sest mulle teadaolevalt oli veidike üle poolte tõusumeetritest sõidetud (ma eksisin) ja selleks hetkeks oli paha enesetunne ka üle läinud. Tegime isaga kiired söögid, ajasime teenindava personaliga natuke juttu ja sõitsime edasi. Kusagil 50.km peal hakkasin tundma, et olen väsinud ja enam ei tundnud ennast halvasti, kui tõusu peal ratta seljast maha pidin tulema. Aga vaatamata sellele oli mul tuju hea ja nautisin singleid, mida rajameister välja oli valinud. 70.km-l või siis peale 3. toidupunkti läks mul juba tunduvalt raskemaks, kilomeetrid ei tulnud enam nii kiiresti ja tõusude peal pidin isegi jalutades puhkama. Kui võistluse alguses arvasin, et kruusateed on ikka maru nõmedad ja nürid, siis millegipärast oskasin neid siis juba palju rohkem hinnata. Sellel perioodil hakkas mind valdama küsimus, et kuidas ma küll suudan seda? Ma ei kahelnud kordagi, et ma finišisse jõuan, aga minu jaoks oli juba siis väikest viisi müsteerium, et kust kohast see jõud tuleb. Viimast TPd ootasin ma pikisilmi, sest kogenud Haanja100 saatetiimina oli mulle ju teada värk, et viimased 20 km on allamäge. Pidin valusalt pettuma! Tagantjärele puhanuna saan aru, et tegelikult oligi väga palju rohkem mäest alla sõitmist, kui varem, aga sellel hetkel mulle nii ei tundunud. Kui 25-35 km olid moraalselt minu jaoks kõige raskemad, siis füüsiliselt olid kõige keerulisemad 85-95 km. Selleks hetkeks oli minu jaoks see sõit saavutanud palverännaku staatuse. Midagi, mida ma olin nii pikalt oodanud ja mille poole püüelnud, aga samas midagi nii rasket. Kuna minu peas muud valikut, kui finiš polnud, siis rühkisin aina edasi. Viimasel 5 kilomeetril tabas mind uus õnnetus - mu käiguvahetaja aku sai tühjaks. Õnneks jäi see pidama suhteliselt normaalselt sõidetavale käigule ja isegi, kui poleks jäänud, siis poleks ennast sellest segada lasknud, sest ma tundsin juba finiši lõhna! Finišisse jõudmine oli minu jaoks nii magus ja nii märgiline saavutus, et ilma igasuguse häbita tunnistan ausalt üles, et ma nutsin. Need olid õnnepisarad, et lõpuks ometi saan ma öelda, et tegin selle ära!!! See oli minu jaoks nii oluline, et jõuaksin lõppu, sest aastaid olen sellest mõelnud, vahelduva eduga selle poole püüelnud ja ka minu esimesed mälestused rattaspordist on seotud Haanja 100 võistlusega.
Haanja100 startimise ja finišeerimise tegid minu jaoks võimalikuks kaks asja: mu isa, kes minusse rattapisiku on süstinud, mind maastikul sõitma õpetanud aastate vältel ja kes minuga terve aja kaasa sõitis seda võistlust; ja mu imeline saatetiim, kes mulle toidupunktidesse varustust tõid, mind teenindasid ning võistluse lõpuks vist igal teeületusel kohal olid ja kaasa elasid. Aitäh teile! Samuti oli väga liigutav näha ja kuulda peale võistlus, kuidas meie enda klubikad mulle kaasa elasid. Olgugi, et mina ei kuulu nende kiirete ja vihaste hulka, keda meil muudel võistlustel joodetakse, siis ka mina tajusin seda, milline väärtus RedBike rattaklubi ja selle liikmed on!
Lõpetaksin sellega, et julgustan kõiki seda ägedat võistlust sõitma ja ennast proovile panema. Pole vahet, kui kiire või aeglane oled. Piisab tahtejõust (ja mõningasest tehnilise sõidu oskusest).
Kirjuta esimene kommentaar