Kolmapäevak Kakumäel

 

Kuigi kolmapäevakud pakuvad alati mingi väljakutse maastikusõidu oskuste arendamisel, siis seekord Kakumäel oli prooviringil tunne täiesti eriline. Kui tavaliselt sõidan prooviringi ja mõtlen läbi, et kus ja kui kõvasti vajutan, siis seekord oli mu pea täidetud peamiselt mõtetega, et kuidas ma selle raja nii läbin, et jalga maha ei peaks panema. Järsud pöörded koos juurikate, kivide ja järskude laskumistega tekitasid olukorra, kus sõna „kiirus” ei käinud mul kordagi rajaga tutvumise ringi ajal peast läbi. Pigem mõtlesin korra, et äkki on mul mõni hea põhjus kohe koju tagasi pöördumiseks, sest piinlik oleks siin juurikate ja kivide vahel ukerdada sellises tempos, mis kuidagi ei sarnaneks võidusõiduga.

Õnneks käib kolmapäevakutel vähe RedBike inimesi, mistõttu ei olnud väga suurt hirmu, et keegi tuttavatest mind näeb, nii et otsustasin siiski starti minna. Tegelikult lisas optimismi just Petsi liikumine rajal. Sõitsin tutvumisringi alguses tema taga ja vaatasin, kui sujuvalt ta kõik teel olevad takistused ületas. See andis mulle mõtteainet, püüda seda mingilgi määral jäljendada.

Kui stardijoone olin ületanud, siis oli kõik sootuks teisiti. Rada oli mõnusalt tehniline, kus sai enda oskusi proovile panna ja see oli põnev ning rahuldust pakkuv. Kokku tuli sõita 3 ringi ja kaks esimest läbisin kordagi jalga maha panemata. Viimasel ringil olin ise juba natuke küpsem ja kui teised jalgu jäid, siis oli kivihunnikute ja palkide puhtalt ületamine keerulisem. Tutvumisringi ajal mõtlesin, et kellele neid juurikaid siin nii palju vaja on, sest nii mõneski kohas tuli tõusta püsti, et juurikatel normaalses tempos edasi liikuda. Sadulas istudes ei olnud võimalik tempot hoida. Võistluse ajal oli mul nendest kividest ja juurikatest suur rõõm, sest teadsin, et need takistavad konkurente kiiremini edasi liikumast. Sõidu lõpuks oli rahuldustunne suur ja nägu naerul.

Minu õppetund oli see, et kui miski tundub trenni tehes keeruline ja võib-olla isegi ületamatu (tehniliselt), siis kui number on küljes ja teised ees kihutavad, saab iga jalgrattur uued võimed. Seetõttu mulle meeldibki kolmapäevakutel sõita, sest kindlasti on nendel radadel elemente, mida ma trennis ise väga innukalt ette ei võtaks. Seda suurem on rahuldus, kui selliste takistustega päeva lõpuks hakkama saad. Kõik maratonirajad tunduvad pärast seda ka palju siledamad.

 

Ahti