Minu tõeline maasikuelamus Tahkol


Alustan siis sellest,et tegelikult ma ise ei registreerinudki ennast sellele sõidule, sest nii palju kui ma neid videosi sõidust näinud olin, siis oli see minu jaoks too much. Aga noh, 25 km mis see siis ikka ära ei ole. Sõit pidi olema kolmapäevaku ja EC vahepealne. Mõtlesin,et võtan seda  rahulikult ja sõidan kogemuse saamiseks lihtsalt raja läbi.
Esimesel päeval kui Tahkole jõudsime tegime kiire 50 minutilise trenni,et pulss korra üles saada. Teised tegeleased olid muidugi teisest puust tehtud kui mina. Aga ega ma siis kehvem ei sanaud olla ja sõitsin nende järel. Jõudes mäe otsa tuli sealt ju kuidagi alla ka saada. Tee, mille alla minemiseks sai valitud oli diagonaalis. Oh jeebus.Mina ja kõrgus ei ole siiani hästi kokku sobinud. Võtsin siis ratta käe kõrvale ja kõndisin rahulikult alla. Ise sama ajal mõtlesin,et mida ma küll võistluse ajal tegema hakkan.
Teisel päeval läksime kõik oma rada läbi sõitma. Kuna minu kaaslased sõitisd 60km ja 120km, siis pidin minema üksinda oma 25km-sele rajale. Õnneks kõik oli märgistatud ja ära ma ei eksinud. Pigem sain šoki suurtest tervataest kividest,pahkluuni porist ning jubedatest laskumistest. Sõitsin 25km enam vähe sama ajaga kui teised 60km. Aga siis selgus see,et 25km oli tegelikult ainuke rada,kus pidi hakkama kohe mäest üles kütma. Teistel distantsidel oli ikka kruusa- ja metsateid sees. Mõtlesin natuke ja võtsin vastu otsuse,et tahan ikka natuke kiiremini ka kõita kui 9km/h mäkke uhada ning registreerin ennast 45km-le distantsile. Mõeldud tehtud!
Võistluspäev

Iga 15 min tagant lasti mingi grupp rajale. Erinevalt Eesti võistlustest oli stardis väga vaba olla.St keegi ei nüginud sind oma lenksuga või ei astunud sulle kinga peale. Üldsegi oli kogu võistluse ajal märksõnadeks "viisakus ja inimlikkus". Aga rajast. Esimesed 18km oli selline väga mõnus kihutamine, millele järgnesid porised kivised tõusud otse mäkke. Seal läks juba veits keerulisemaks,kuid ei midagi väga jubedat. Minu eesmärk kui oli tervena lõpetada. Igal laskumisel korrutasin endale,et ma ei karda ning üritasin ennast võimalikult pingevabalt rattas hoida. Rõhutan sõna üritasin. Vahepeal oli pöial nii krampis,et ma ei suutunud käiku vahetada. Muidugi avastasin poolel teel,et ma sõitsin lukustatud amordiga. Vahepeal tuli rattal kett ka muidugi maha ja ma sain oma keti peale panekut jällegi harjutada. Õnneks sellest suurt midagi ei juhtunud või siiski. Tuli välja,et ma olin sõitnud ennast naiste neljandaks. Kaotus kolmandale koahle oli 1,5min. Tegelikult oleksin võinud ju vähe kiiremini ketti tagasi panna :D Okok,tegelikult oleksid on ju palju.
Viimane laskumine oli ikka väga õudne.Tegu oli enduurorajaga, mis teiste jaoks võib tunduda elu äge :D Tulin siis omaarust kõva hooga alla, kui minust möödunud mees ei võtnud kurvi välja ja lendas üle ratta ning lihtsalt rullus seal kuskil. Vot see oli rõve vaatepilt. Ja mina muidugi lasin ennast sellest kõigest häirida. Sõitsin sealt vist 5km/h alla :D Terved kondid eelkõige.
Finishisse jõudes selgus,et ma pole mitte ühestki vahevõtupunktist läbi tulnud. Whaaaat? sellised asjad saavad ju ainult minuga juhtuda. See jama oli tekkinud distantsi muutmisest. Õnneks oli seal tubli IT mees,kes probleemi lahendas ning 10 min pärast ilmusid ka minu tulemused. Loomulikult olin ma väga uhke,et neljanda koha sain aga samas ka väga pettunud. oleks võinud siis viies juba olla :D
Need paar päeva,mis ma veetsin Eestist tulnud ratturitega (Markus,Veiko,Kadri,Priit,Ivo ja Noel) õpetasid mind väga palju. Need inimesed motiveerisid ja julgustasid mind veel rohkem sõitma ning veel kiiremini ja paremini seda tegema. Muidugi kõige olulisem on endasse uskuda ja mitte alla anda :)


Järgmisel aastal oleme kindlasti jälle kohal ning ilma medalita ma koju ei lähe sealt. Ma väga loodan,et järgmisel aastal on meie klubist rohkem osavõtjaid!


Seniks aga nael kummi ;)