Seekord siis juba kolmas TRR sõit. Esimesed sõidud olid 2015 ja 2016, millest viimasel sõidul toimus niipalju korralikke crashe, et isu kadus ära. Kuuldes uutest tempogruppidest hakkas uuesti isu peale tulema. Grupi mõte oli selge, ei võistelda, olemas grupijuhid ja eelduseks, et kõik grupis olijad on enamvähem sõiduga kursis, sest ega tempo ju liiga lihtne ka pole kui vaadelda mägi-eesti teid. Mõeldud tehtud. Sai ennast sätitud keskmisesse satsi, et asi liiga hull ei oleks, samas lootes kogenud sõitjatele ja turvalisusele.

Hommiku suurim mure oli, mida selga panna. Ilm pidi ju põrgu tulema - Saverna ristini korralikku tuult vastu hambaid. Ainuke mõte, mis oli et põrgu päralt üksi ei jääks, siis ei jõuaks vist kuhugi. Stardis juba tuttavad kenad inimesed ootamas, olukord oli paljulubav. Ka grupijuhid reguleerisid saksa ornungi tasemel nii, et mõni mees oleks võinud endale Güntheri vuntsid kasvatada. Start.

Nii nagu lubatud peeti kaubamaja kõrval kinni, et grupp kokku võtta ja siis edasi. Kena tõusuke kohe, mis võttis enamus gruppi hingeldama nagu WRC autode ülestuunitud turbolaadimised. Grupijuhid muidugi võtsid kiiruse norme sõnasõnalt. Kohe 31,5km/h ja ei mingit sissejuhatust. Grupp kenasti juba raudtee silla juures, kui suutsin mingist august läbi sõita, mille peale käis rattast selline raksatus läbi, et kaassõitja Aivi küsis, kas Sul läks raam pooleks... Ise tundsin aga, et sadul vajus kuidagi alla viltu, seega selge, et midagi oli katki. Otsustasin kinni pidada ja vaadata, mis värk on. Selle grupiga siis kõik, lootus oli, et saan järgmise rongi peale. Esmasel vaatlusel tundus, et kõik ok peale selle, et sadul on nuudist järgi andnud ja allapoole vajunud. Otsisin võtit, et sättima hakata kui nägin, et fakk järgmine grupp rühib juba minu poole. Kui nüüd maha jään, siis on kõik. Lendasin tuulde.

Järgmine grupp oli väiksem kui eelmine. Ka siin olid omad füürerid, kes korda lõid, kuid siin grupis olid ikka võistlejad. Hirmus närviline, ilge tõmblemine, pidurdamine/kiirendamine, grupp lipalapa laiali, et sisuliselt pelotoni efekti ei tekkinud. Vahepeal üks grupijuht- selg sama lai kui zapaka katus - käis sättimas ja siis tõmmati otsad kokku, aga niikui vana ette vedama läks, siis kõik kordus. Kaks korda sõideti mulle tagarattasse – hea, et mul korralik raskuskese on. Jne., jne. kuni lõpuks peale Elvat otsustasin, et mingu see grupp, võtan järgmise või teen ise. Ei läinud kaua kui tuli kena grupp - selgus, et Turu Urheiluliitto. Kui küsisin luba punti tulla oli vastus konkreetne – siia ei tule loksu sabas koos teistega. Selge, läksin sappa. Pean tunnistama, et grupi distsipliin ja kord oli üks parimaid, kus elus kerinud. Kiirust oli neil tiksudes 27-28km/h, aga milline rahulikkus ja pingevabadus. Ei ühtegi kiirendamist, äkilist pidurdamist, ühtlane sõidujoon, ühtlane tempo. Miks meil seda ei harrastata?! Selle rongiga sain Otepää TP-ni, aga siis Urheiluliitto otsustas pikniku korralda, kes pissile kes kohvile. Mis seal ikka, võtsin paar kenat kaaslast ühes ja põrutasime edasi.

See osa rajast on fantastilisemaid, mis Eestil ilmselt pakkuda. Kes pole käinud, siis käige ära. Jah, tõusumeetreid kogunes seal ka, aga seda ei pane tähelegi kui ringi vaatad. Siinkohal tervitaks Kiisa Antsu ja tema matijookse!!! Jala sai ka liikuma ning varsti Saverna ristis olingi. Sealt hakkas allatuult minek. Kiirused vahemikus 38-48km/h, mida tavaliselt ei arenda, isegi ei saanud aru, et raske oleks ja seda kõik üksi ketti venitades. Vahest on sellest purjepinnast kasu - ka laskumistel... J

Teele jäid 2 suusahunti bike’idega, kellele pakkusin välja vedamiseks karuselli teha, et aeg lõbusamalt ja efektiivsemalt läheks. Hooga olime juba Elvas ja järgmises TP-s. Meestel aga kõhud tühjad, jätsin siis nendega hüvasti ja liikusin edasi. Kena tee, mõned üksikud kruisijad ja kenad näitsikud. Mõnega sai juttu tehtud ja pakutud tuulde tulla. Mõnel oli mott nii otsas, aga ärkasid selle peale uuesti ellu. Endal ka hea meel, et sai kellegi tuju paremaks teha. Minul endiselt jalga veel oli ja libisesin edasi. Ka see viimane lõik oli kena, kui see Põlva-Tartu maantee välja arvata. Seal tuli uuesti meelde mitu last ja panga laenu mul on. Autod sõitsid reaalselt 30cm kauguselt mööda. Korraldajatele peaks veel kodutööd lisama, et maanteed võiks toopäev ikka kinni olla. Enne finishit veel korralik vihm, mis andis ainult jõudu. Loe: pärituul oli ka.

Mulle jättis 2019 aasta TRR väga hea mulje seni nii parima raja kui korralduse mõttes, aga eks arenguruumi veel on. Kohtume rajal, rsk!