Tartu Rattamaraton 2019
Juba nädala keskel ilmaennustust jälgides oli selge, et üleliia palav pühapäeval ei hakka.
Selline ilmaprognoos mind ei heidutanud ning jätkuvalt oli jõus plaan alustada hommikut
Elva finišiparklast, et soojenduseks rattaga stardipaika veereda. Kui laupäeval ilmaennustust
analüüsides sain aru, et sadu on juba täies hoos ja enne saab TRM läbi, kui sadu lakkab, siis
käis küll korra mõte peast läbi, et äkki läheks ikkagi autoga Otepääle ja siis saaks starti enne
kui läbi külmun. Järgmisel hetkel kutsusin ennast korrale ja tuletasin meelde, et minu jaoks on
see pühapäev lihtsalt üks seikluslik meelelahutus ja hommikul umbes tunnine soojendus
külmas vihmas võiks seda seiklust ainult rikastada.
Nii siis ajasin pühapäeva hommikul ennast rõõmsalt 5.15 üles ja tegin tavalise maratonieelse
rituaali kohaselt korraliku portsu putru. Istusin koos vana võitluskaaslasega (Rõuge Racing
Teamist) autosse ja võtsime sihi Elva suunas. Vahepeal väike energiatankimine Põltsamaa
Olerexis ja olimegi varsti Elvas. Kõik tundus olevat täiesti graafikus, kuigi suhteliselt
pingelises, sest päris täpselt ei osanud hinnata kui palju vastutuul ja külm vihm (lisaks
tõusumeetritele) võib 23. kilomeetrisele soojendusele kuluvat aega mõjutada. Sõber surus
ikka julgesti pedaali ja mina mõtlesin tema tuules, et ei tea kuhu tal kiire on ja kas me peame
ikka nii vara kohale jõudma. Sellise ilmaga hakkab seistes (stardikoridoris) väga kiiresti külm,
eriti kui sul veel soojendusest märjad riided seljas on. Tõele au andes oli mul soojenduse ajaks
ikka kile peale tõmmatud aga kuna tegemist ei olnud kummimantliga, siis päris kuivana ma
Otepääle ei jõudnud.
Kuigi vastu minu tahtmist sai jõudsasti vändatud, olime Tehvandi Suusastaadionil 4 minutit
enne stardipaugu kajamist. Võtsin välja oma stardimaterjalid, viskasin kilejaki kotti, panin
numbri lenksule ja sööstsin starti. Positiivne oli see, et külmetamiseks aega ei jäänud.
Negatiivne oli see, et kimasin veel oma stardikoridori poole, kui kommentaator teatas, et
stardini on jäänud 15 sekundit. Selleks ajaks olid juba gruppide vahelised lindid eemaldatu ja
minu 500-700 stardikoridor oli täidetud 1000+ numbreid kandvate ratturitega. Tegelikult oli
ka see positiivne, sest siis oli mul mugavam nende tempos püsida ja tõusudel püüda juttu
alustada. Kahjuks olid kõik otsustanud võtta sõitu väga tõsiselt ja keegi minuga muljeid
vahetada ei soovinud. Eks ilmselt oli asi selles, et mul oli soojendus all ja ülejäänud hakkasid
külmana kohe täiega tõuse rammima. Tuleb siiski kõigi RedBike sõitjate tunnustuseks öelda,
et nemad olid ainukesed, kes minu küsimustele vastasid (küsimused stiilis, kuidas enesetunne
jne). Seega on mul au sõita intelligentses ja empaatiavõimega inimesi koondavas klubis. See
teeb rõõmu!
Siiski pean ütlema Ivika venna tunnustuseks (kes ei sõida RedBike ridades), et temaga sai
hiljem sõidu ajal ikkagi mõtteid vahetatud aga ka tema tunnistas, et oli naisele enne starti
lubanud, et seekord eriti ei lobise ja hoiab jõudu selleks, et külmumata finišisse jõuda. Kuigi
see oli minu esimene kohtumine temaga, tundus ta sõnapidaja mees (vähemalt naist armastab
siiralt), nii et ei hakanud teda kiusatusse saatma ja loobusin temaga pikkadest vestlustest.
Kuna ma sain aru, et keegi väga minuga suhelda ei soovi või ei saa (naisele antud lubaduse
tõttu), siis keskendusin ka ise rattasõidule. Mõtlesin, et täna ma küll ühtegi gruppi vedama ei
hakka, sest ilm on nii külm. Istun lihtsalt pundi tagaotsas tuulevarjus ja püüan jõuda Elvasse
nii, et läbi ei külmuks. Esimesel kruusakal sain aru, et see on esimene TRM, kus ma ei suuda
grupi lõpus loksuda. Lihtsalt nii palju muda tõusis eessõitjate rataste alt, et ma ei suutnud oma
prillidest üsna varsti enam läbi näha. Võtsin prillid eest ja see oli vaipustav, kui terav
nägemine mul järsku oli. Kõik vaated ja ümbritsevad ratturid näisid nii selgete kontuuride ja
loomulike värvidega, et tundsin rõõmu nendest värvidest, mida mu silm siis haaras. Kuna ka
prillideta ei olnud võimalik teistel tuules sõita, siis otsustasin, et väntan omas tempos lõpuni ja
püüan jääda rahulikuks isegi siis, kui ratturite rongid minust mööduma peaksid. Ja väga palju
neid ronge ka mööda ei vuhisenud.
Raja kohta saan öelda ainult kiidusõnu, sest nii maastikusõitu ei ole ma varem TRM-il
kogenud. Grupisõitu praktiliselt ei toimunud. Seega kõigi aegade parim TRM-i rada, kui
TRM-i maastikusõiduna hinnata. Positiivne oli ka see, et sai harjutada libedasõitu. Kuna
järgmisel laupäeval toimub hooaja kõige olulisem start, Haanja 100, siis olen TRM-i alati
võtnud kui hea ettevalmistuse osa suurvõistluse eel. Haanjas on savisel pinnasel uisutamise
võimalusi oluliselt rohkem ja hea oli see, et TRM-il sai seda päris parasjagu harjutada.
Alguses olin koba aga ajapikku jõudis kohale, et piduritel pole mõtet. Pidurdamine on ainult
enesepete ja tasakaalu hoidmine pidurdamise ajal on oluliselt keerulisem, kui lihtsalt
vabakäiguga künkast alla vurades.
Minule üllatuseks jõudsin finišisse ilma, et oleksin läbi külmunud, kuigi mul oli vaid RedBike
pika varrukaga särk ja selle all võrk. Tegelikult olid rattapüksid ka. Kasuks tulid kindlasti
kingakatted, mis aitasid varbad soojas hoida. Ilma tegelikku jahedust näitas see, et üle 5
tunnise sõidu peale kulus mul alla poole liitri spordijooki ja janu ei kimbutanud.
Kokkuvõttes oli positiivne päev. Sain just selliseid elamusi, mida olin otsima läinud.
Juba nädala keskel ilmaennustust jälgides oli selge, et üleliia palav pühapäeval ei hakka.
Selline ilmaprognoos mind ei heidutanud ning jätkuvalt oli jõus plaan alustada hommikut
Elva finišiparklast, et soojenduseks rattaga stardipaika veereda. Kui laupäeval ilmaennustust
analüüsides sain aru, et sadu on juba täies hoos ja enne saab TRM läbi, kui sadu lakkab, siis
käis küll korra mõte peast läbi, et äkki läheks ikkagi autoga Otepääle ja siis saaks starti enne
kui läbi külmun. Järgmisel hetkel kutsusin ennast korrale ja tuletasin meelde, et minu jaoks on
see pühapäev lihtsalt üks seikluslik meelelahutus ja hommikul umbes tunnine soojendus
külmas vihmas võiks seda seiklust ainult rikastada.
Nii siis ajasin pühapäeva hommikul ennast rõõmsalt 5.15 üles ja tegin tavalise maratonieelse
rituaali kohaselt korraliku portsu putru. Istusin koos vana võitluskaaslasega (Rõuge Racing
Teamist) autosse ja võtsime sihi Elva suunas. Vahepeal väike energiatankimine Põltsamaa
Olerexis ja olimegi varsti Elvas. Kõik tundus olevat täiesti graafikus, kuigi suhteliselt
pingelises, sest päris täpselt ei osanud hinnata kui palju vastutuul ja külm vihm (lisaks
tõusumeetritele) võib 23. kilomeetrisele soojendusele kuluvat aega mõjutada. Sõber surus
ikka julgesti pedaali ja mina mõtlesin tema tuules, et ei tea kuhu tal kiire on ja kas me peame
ikka nii vara kohale jõudma. Sellise ilmaga hakkab seistes (stardikoridoris) väga kiiresti külm,
eriti kui sul veel soojendusest märjad riided seljas on. Tõele au andes oli mul soojenduse ajaks
ikka kile peale tõmmatud aga kuna tegemist ei olnud kummimantliga, siis päris kuivana ma
Otepääle ei jõudnud.
Kuigi vastu minu tahtmist sai jõudsasti vändatud, olime Tehvandi Suusastaadionil 4 minutit
enne stardipaugu kajamist. Võtsin välja oma stardimaterjalid, viskasin kilejaki kotti, panin
numbri lenksule ja sööstsin starti. Positiivne oli see, et külmetamiseks aega ei jäänud.
Negatiivne oli see, et kimasin veel oma stardikoridori poole, kui kommentaator teatas, et
stardini on jäänud 15 sekundit. Selleks ajaks olid juba gruppide vahelised lindid eemaldatu ja
minu 500-700 stardikoridor oli täidetud 1000+ numbreid kandvate ratturitega. Tegelikult oli
ka see positiivne, sest siis oli mul mugavam nende tempos püsida ja tõusudel püüda juttu
alustada. Kahjuks olid kõik otsustanud võtta sõitu väga tõsiselt ja keegi minuga muljeid
vahetada ei soovinud. Eks ilmselt oli asi selles, et mul oli soojendus all ja ülejäänud hakkasid
külmana kohe täiega tõuse rammima. Tuleb siiski kõigi RedBike sõitjate tunnustuseks öelda,
et nemad olid ainukesed, kes minu küsimustele vastasid (küsimused stiilis, kuidas enesetunne
jne). Seega on mul au sõita intelligentses ja empaatiavõimega inimesi koondavas klubis. See
teeb rõõmu!
Siiski pean ütlema Ivika venna tunnustuseks (kes ei sõida RedBike ridades), et temaga sai
hiljem sõidu ajal ikkagi mõtteid vahetatud aga ka tema tunnistas, et oli naisele enne starti
lubanud, et seekord eriti ei lobise ja hoiab jõudu selleks, et külmumata finišisse jõuda. Kuigi
see oli minu esimene kohtumine temaga, tundus ta sõnapidaja mees (vähemalt naist armastab
siiralt), nii et ei hakanud teda kiusatusse saatma ja loobusin temaga pikkadest vestlustest.
Kuna ma sain aru, et keegi väga minuga suhelda ei soovi või ei saa (naisele antud lubaduse
tõttu), siis keskendusin ka ise rattasõidule. Mõtlesin, et täna ma küll ühtegi gruppi vedama ei
hakka, sest ilm on nii külm. Istun lihtsalt pundi tagaotsas tuulevarjus ja püüan jõuda Elvasse
nii, et läbi ei külmuks. Esimesel kruusakal sain aru, et see on esimene TRM, kus ma ei suuda
grupi lõpus loksuda. Lihtsalt nii palju muda tõusis eessõitjate rataste alt, et ma ei suutnud oma
prillidest üsna varsti enam läbi näha. Võtsin prillid eest ja see oli vaipustav, kui terav
nägemine mul järsku oli. Kõik vaated ja ümbritsevad ratturid näisid nii selgete kontuuride ja
loomulike värvidega, et tundsin rõõmu nendest värvidest, mida mu silm siis haaras. Kuna ka
prillideta ei olnud võimalik teistel tuules sõita, siis otsustasin, et väntan omas tempos lõpuni ja
püüan jääda rahulikuks isegi siis, kui ratturite rongid minust mööduma peaksid. Ja väga palju
neid ronge ka mööda ei vuhisenud.
Raja kohta saan öelda ainult kiidusõnu, sest nii maastikusõitu ei ole ma varem TRM-il
kogenud. Grupisõitu praktiliselt ei toimunud. Seega kõigi aegade parim TRM-i rada, kui
TRM-i maastikusõiduna hinnata. Positiivne oli ka see, et sai harjutada libedasõitu. Kuna
järgmisel laupäeval toimub hooaja kõige olulisem start, Haanja 100, siis olen TRM-i alati
võtnud kui hea ettevalmistuse osa suurvõistluse eel. Haanjas on savisel pinnasel uisutamise
võimalusi oluliselt rohkem ja hea oli see, et TRM-il sai seda päris parasjagu harjutada.
Alguses olin koba aga ajapikku jõudis kohale, et piduritel pole mõtet. Pidurdamine on ainult
enesepete ja tasakaalu hoidmine pidurdamise ajal on oluliselt keerulisem, kui lihtsalt
vabakäiguga künkast alla vurades.
Minule üllatuseks jõudsin finišisse ilma, et oleksin läbi külmunud, kuigi mul oli vaid RedBike
pika varrukaga särk ja selle all võrk. Tegelikult olid rattapüksid ka. Kasuks tulid kindlasti
kingakatted, mis aitasid varbad soojas hoida. Ilma tegelikku jahedust näitas see, et üle 5
tunnise sõidu peale kulus mul alla poole liitri spordijooki ja janu ei kimbutanud.
Kokkuvõttes oli positiivne päev. Sain just selliseid elamusi, mida olin otsima läinud.
8 vastust