Raplamaa Frank Kutter Rattamaraton - pori, juurikad,"künkad"


Oi, kui väga ma seda sõitu ootasin,sest peale Tahkot tundus hull tuhh sees olevat. Olin kindel,et need "künkad" kahvatuvad Tahko mägede ees. Aga vot,tutkit!
Esiteks ajas mind närvi see,et käiguvahetaja jukerdas ennem starti. oi, ma läksin närvi, kui soojenduse alguses esimeste vändapööreteda ratas tegi õudsaid hääli. Õnne on mul nii kallis ja osavate näpukestega mees,kes selle asja korda ajas. Käiguvahetajaga muidugi asi ei piirdunud. Avastasin,et rehv vajub iga natukese aja tagant tühjemaks ja tühjemaks. Markus pidi aga varsti starti minema ja tal polnud väga aega mind aidata. Ütles vaid,et sõidaksin ja küll siis pidama jääb. Arvasi korraks,et kui starti minnes rehv jälle tühi,siis mina jätan selle sõidu vahele. Sees keeras ja närvid olid läbi,sest ma ju nii ootasin seda. Õnneks ennem starti oli rehv täis. Isegi nii täis,et seda pidi tühjemaks laskma.
Õudusjutte sellest rajast olin kuulnud nii mõnegi inimese käest aga seda,et need Keava mäed nii hirmsad olid,ei suutnud ma küll ette kujutada. Aga selleni jõuan hiljem.
Peale stardipauku andin kohe alguses täiega minna. Sain sõita paar km kui tundsin,et mingist üleliigsest enerigast ja tuhhist siin küll juttu pole. Selline tunne,et ma lihtsalt ei liigu edasi. No ja siis oli ootamas minu õudusunenägu-muda! Kui ma sõidan siis räägin alati omaette.Küll ma kirun seda rada või palun ratast,et tervena lõpuni sõidaksime. Ei jäänud ka Rapla rada oma sõimuta. Peas oli küsimus,et oli mul vaja siia sopaauku jälle ronida? Miks ma seda jälle teen võiksin ju rahulikult raja ääres heegeldada. Täielik masendus tekkis siis kui mulle tundus,et hr Ronk kihutas minust mööda nagu postist. Whaaaat? Ta startis 5.koridorist ning pani must täie pas*ga mööda. Sinised kingad ainult vilksatasid minust mööda. Olin endas väga pettunud,et nii kehvasti sõidan. Aga ma ei andnud alla. Varsti hakkas Elle Lepik paistma ja see tundus jube imelik,et hr Ronk temga ühes temos sõidab. Mõtlesin,et vapsee kiireks meheks treeninud ennast. Õnnestus isegi Elle,kes oli naistest teisel kohal kätte saada ja korra mööda sõita. Panin tähele,et seekord oli minu trumbiks tõepoolest tõusud. Tahko treeningust oli ikka kasu. Kuid seda õnne ei saanud kaua nautida,sest kohe singlile sõites jäin teistest maha. Mitte ei oska seal metsas juurikate vahel sõita. Nii see kassi-hiire mäng meil käis. Varsti hakkas juba lõpp paistma ja hoog oli päris hea. Ees ootas mõnus karjääri osa, kus mul õnnetus valesti sõita. Uhkes üksilduses sõitsin karjääris, kui avastasin,et hoopis pidi alla sõitma. Haarasin ratta ja hüppasin karjääri servast alla. Lugesin inimesi mitu kohta ma kaotasin,sest Elle oli niiiiiiiii lähedal. Võtsin kogu jõua kokku ja andsin jälle minna. Kuni selle hetkeni, kui pedaalid jäid kinni ja midagi teha polnud. Kett tuli maha. Per*e, mis sõnad siis hakkasid lendama. Mina kui teada tuntud piripill hakkasin peaaegu nutma. Sinna mu teine koht siis läkski. Panin keti peale tagasi ja sõitsin lõpuni. Naiste üldarvestuse 3. koht ja auhinnaks palju,palju liha.
Närvi ajas muidugi see seltskond,kes rahulikult minu tuulde ennast sättis ning lasi mind sodiks küpsetada. Aga ega ma mingi lihtne pliks pole ja mind pole kerge sodiks sõita. Ütlesin vahepeal ühele meesterahvale,et ole nüüd nii hea mees ja hakka vedama,sest mina ei suuda. See kestis väga üürikest aega, kui pidin juhtimise jälle enda peale võtma. Keegi tuli isegi finišis minu juurde ja tänas isiklikult,et tänu minuni vastu pidas. Vot kui nunnu,eksju :)
PS! See keda ma hr Rongaks pidasin ei olnudki tema vaid hoopis Heiki. Kelle ma ikka lõpuks kätte sain ja mööda sõitsin. Uudishimu oli nii suur,et kas tõesti Andres? Oma peas ju sai mõeldud,et ta kindlasti tarvitas mingeid aineid,mis talle sellise hoo sisse andsid :D
Maris