Sellest on juba üsna mitu aastat, kui kuulsin esimest korda sellisest võistlusest nagu Tour de Rõuge. Juba siis tundus see aukartustäratav jõupingutus. Kuuldes, et Marin plaanib minna osalema, siis mõtlesin, et ükskord võtan minagi selle ette.
Selle aasta mais hakkas ikka tõsiselt kripeldama soov osaleda TdR-il ja ainuvõimalik tundus mulle osaleda paarina. Juuni alguses suutsin nakatada selle mõttega Helina ning nii sellest mõttest sai tõsine plaan. Helina ütles kohe, et ainult siis lähme, kui me läbime selle mitte kiirustades :)- tark naine.
Reedese võistluspäeva hommikul hakkas tekkima närv sisse, et mis hulluse me oleme võtnud ette, isegi praegu kirjutades hakkavad käed kergelt värisema. Kogunesime kolmese reisiseltskonnaga, Kats (juba TdR-i kogemstega) oli ka meiega, Redbike poe juures reede pärastlõunal, pakkisime asjad autosse ja võtsime suuna Lõuna-Eesti poole ning jõudsime paari vahepeatusega kohale Võru lähistele. Esimesele võistlusele saabumine algas viperustega kui GPS juhatas ja ka teised ratturid tegid varasema pöörde maanteelt ja jõudsime imeilusate metsade keskele, kuid mitte võistluse starti :) Teine katse oli juba tunduvalt edukam ja jõudsime stardikohta ja tavapärane võistluse eelne rutiin võis alata: numbri väljavõtt, tuttavate nägudega kohtumised, WC järjekord, riidesse, rattad valmis.
Esimesel päeval ei osanud midagi oodata ja siis polnud närveerida ka mõtet. Rada oli ülihuvitav, nii et lonksugi juua võtta oli raske, madal päike kohati pimestas ning rada näha oli võimatu. Kaks korda sai külg maha pandud, kuid suuremate kahjustusteta sai sõit jätkuda. Õnnneks mööda ei olnud võimalik eriti sõita st et teised samuti meist mööda ei saanud. Lohutas et mina polnud ainuke, kes kukkus veloclubbersi Erik tegi ilusa salto õhus ja maandus kraavi ja nii mõnigi teine sai külje liivaseks. Alguses oli imelikult harjumatu arvestada, et me peame paarina sõitma ja nii me vahepeal hõikusime Helinaga vastakuti, et oled sa ikka olemas :D. Päris koomiline oli see, kuid mõnda pahandas. Õhtul sai nii enda toa kui majutusekaaslastega veidi muljetatud ja valmistutud järgmiseks päevaks.
Teine päev, imeilus Kütiorg ja need vaated ning tugev tuul ootas meid stardis. Kõik taskud sai süüa ja muud sõiduks vajaminevat kraami täidetud, nii et tahtis selja sirgu tõmmata ja null soojendusega starti. Sõidu algus oli ootamatult tempokas nagu tavaliselt maastikumaratonidel. Siis saabus kitsam osa ja esimene laskumine, mis tõmbas grupi pikaks ja sai ka jala maha pandud. Kui enne starti nägin, et esimene TP on 10-ndal km, siis teadsin, et järelikult nende läbimine ei saa kerge olema. Mulle tundus, et olime kogu aeg Kütiorus ja sõitsime üles-alla sellest, ainuke vahe oli, et vahepeal metsas siis lagedal ja nii see esimene tund möödus. Sel ajal isegi nägime kaasvõistlejaid aeg-ajalt. Edasi sai natuke kiiremas tempos liikuda, sest enam ei olnud mäed nii järsud, aga tundus ikka, et rohkem lähme üles kui alla. Helina tuiskas, nii kergejalgselt mäest üles, et kadedaks tegi, aga eks ma püüdsin tasa teha kaotust kiirema laskumisega. Raja teises TP-s nautisime imehäid kurke ja jooki ning mina võtsin ka banaani, mis osutus veaks. Tundub, et banaan ikka ei ole eestimaine toode, sest sealse maastikuga see ei haakunud ja liikus korduvalt üles-alla ning palusin Helinal järgmises TP-s mul keelata banaani söömine. Kui TP-s olime koos triibulistega ja veidike sõitsime 4-kesi koos, siis peatselt nad läksid oma teed ja me jätkasime enda mõtisklusi 2-kesi edasi. Kuni tulid kruusasemad lõigud vastutuulega, mis võtsid minust kogu energia ja kuidagi ei tulnud finiš lähemale. Vahetult enne lõppu Kütiorgu laskudes sain südame korralikult põksuma, kui sellel laskumisel üks trenni tegev rattur mulle risti tahtis ette sõita. Karjusin nii palju kui mul veeljõudu oli rada vabaks ja et mu järel tuleb teine sõitja veel. Pärast finišis Helina ütles, et see hr ei mõistnud eesti keelt ja oli temaga rääkinud inglise keeles, aga järelikult mu hääl ehmatas ta ära. Oi kui läbi ma olin peal finišit, mõne minuti lebasin kõrges rohus ja ei uskunud, et järgmine päev tuleb veel sõita...Õhtul tegime korraliku mitmekäigulise õhtusöögi ja enam-vähem kannatas juba homsele mõelda, kuni koguned sõitjad ütlesid, et 3-s päev on kõige raskem, mis sest et 10km lühem aga sama palju tõusumeetreid kui 2-sel päeval.
Kolmas päev ja need rajad olid mulle veidi tuttavamad kui eelnevatel päevadel, sest Ööbikuorust on mitmeid maratone sõidetud. Alguses kohe sai trepist ratas käekõrval laskutud ja seegi oli keeruline, sest ratas tahtis kiiremini jõuda lõpuni kui ma. Algus oli väga aeglane jällekord ning sai koos teistega aeglaselt sõidetud ja jalutatud ümber ilusate järvede ja üle kobraste käikude. Peale esimest pauna olime jälle Helinaga 2-kesi ja tõdesime juba mitmendat korda, et üksi selle raja läbimist ei kujuta ette. Sel päeval sai ikka mitmeid tõuse ikka jalgsi ettevõetud, putukaid toidetud ja hingeldatud Vällamäe nõlval ikka mitmeid kordi ning igatsetud isegi kruusa. Uskumatu, et ma seda ütlen. Helina sa mahti loodust nautida, ma ikka küsisin, et mis-kus :D. Kuigi väsimus oli suur, oli kolmas päev mulle lihtsam läbida kui teine, arvatavasti seepärast et banaani ei söönud :) Õnneks Helina spido näitas kõikide päevadel km-eid helgemates toonides, et oleme lähemal finišile kui tegelikult, nii me siis küsisime korda-mööda teineteiselt läbisõitu, kuidas tundus sobivam olevat. Oojaa sel päeval tegin enne esimese pauna lõppu ka kõige valusama kukkumise, sest tundus, et ratas enam ei pea vastu ja kett andis järele.
Lõpetuseks, olen väga rahul, et Helina selle katsumuse minuga ette võttis ja täna veel end uuesti regama ei hakka TdR-le, aga mine tea kui valu ja haavad on paranenud, siis uuesti sama üritusel. Ja nagu Helina ütles: Väga äge oli! Üksi ei oleks ma eales sinna läinud, aga nüüd ma saan öelda "ähh, ma olen käinud see pole hullu midagi!" :D

Hedvi ja Helina