Alutaguse Rattamaraton

Nagu te aru olete juba saanud,siis minu sõidud on alati väga emotsionaalsed. Ja sama emotsionaalne kirjutaja olen ma ka :)
Alustame siis algusest. Oli tore hommik-blaa,blaa,blaa..kuni selle hetkeni kui nägin finishi juures seda hüpekat. Õppisin julgematelt (sh ka väikestelt lastelt) kuidas hüpata aga ise proovida ei julgenud. Arvasin,et kui ennem võistlust kukun,siis rohkem ma sõita ei saagi. Kukun siis juba päris sõidu ajal ja olgu see väärt kukkumine.
Seekord alustasin oma sõitu kuskilt tagant poolt koridorist,mis oli veits imelik aga no järelikult pidi nii olema. Peale stardipauku hakkas väääga aeglaselt see joru liikuma. Kui minema sain,siis oli kõik juba hästi. Rahulikult omas tempos läbisin esimesed 15 km. Järsku kuskil kivise mäe otsas vaatan,et vapsee hea minek täna- Maris Kaarjärv juba paistab. Andsin muudkui minna, kuid enda kahjuks avastasin,et see oli samas kostüümis mees-krt. Kuid ma ei lasknud ennast heidutada. Leidsin endale hoopis toreda sõidukaaslase, kellega vaheldumisi üksteist motiveerisime. Saime kätte ka ühe naisterahva-Rita, kes tutvustas ennast kui veteraani, mis mulle kui veel mitte nii kogenenud sõitjale muidugi kasulik oli. Sain temalt mitmeid soovitusi, nt pori see tuleks ikka sõita tee serval,kus on veits rohtu,mitte nagu mina,kes sõitsi keset soppa ja ei saanud aru, miks ma edasi ei liikunud. Sõitsime päris mitu head km kolmekesi. Kord oli üks ees ja siis teine. Tervitan siinkohal Veiksi sõpra Teetu ja Ritat :) Mul oli tore,sest minu jaoks peab sõit ikka lõbus olema :D. Rada oli seekord ikka väga kivine ja rehvide parandajaid teeserval ma kokku küll ei jõudnud lugeda. Lõpuks viskasid need kivid kopa ette,sest ülakeha värises ka siis edasi kui ammu kivise tee pealt maha sõitnud olin. Veetakistused olid minu lemmikud. Väike jahutus oli väga mõnus ju.
Lähme siis edasi. Paar km veel, kui taamal hakkas paistma Kadri. Ojee, siis võtsin ennast kokku ja mõtlesin,et aitab looderdamisest. Saime ta pundi kätte ja enam lahti ei lasknud. Hakkasime kõik ära väsima, kui kuskilt siiski tuli jõudu juurde ja võtsin vedamise enda peale. Kuigi kõht oli nii tühi,et oleks juba sõidu pealt noori rohelisi kuusvõrseid sööma hakanud :D Õnneks oli üks geel alles,mille ma nahka pistsin. Paar km oli lõpuni jäänud, kui minu jaks oli otsa saamas ja enam ei olnudki nii lõbus. Kadri hingas kuklasse ja sundis pingutama. Viimane asi mis ma kuulsin oli see, kui Kadri ütles,et kui sa nüüd ei pinguta,siis ma sõidan sinust mööda! Aitäh,Kadri,et sa ei lasknud mul alla anda ja tagasi mugavustsooni minna :)
Isver,susver-kõige hullem oli veel ees. Viimane sirge. Hüüdsin Kadrile,et ma pean ju hüppama! Isssssand ja ma hüppasingi :D ja isegi ei kukkunud :D Olin enda üle nii uhke,sest minu sõidu eesmärk oli tervete rehvidega finishisse jõuda ning hüpekast hüpata. Kas siis kukkudes või mitte. Minu jaoks oli oluline julgeda seda teha. Te võite küll naerda ja mõelda,et see polnud mingi hüpekas, kuid minu jaoks tunduvad need väikesed laskumise ja väikesed hüpekad suurte kollidena. Ma teen endaga tööd, et hirmudest üle saada ja olen iga väikese saavutuse üle ikka paganama õnnelik :)
Tuli välja,et sain peaaegu poodiumile ka. Ehk siis seisin poodiumi kõrval tubli 6.kohal :)))


Kohtume siis juba laupäeval Tallinnas!