Alutaguse maraton algas minu jaoks juba reedel
31.mail. Mingi seletamatu sisemine tunne sundis kontrollima kas
olen ikka stardinimekirja lisatud. Sirvisin nimekirja mitu korda
läbi, kuid ei leidnud kummalgi korral oma nime. Tee või tina,
aga ei ole Marko Allik registreeritud!
Rahustasin ennast mõttega, et tõenäoliselt on tegemist "kosmose kalaga" ja küll kohapeal saab asi klaaritud. Enda rahustamisest aga polnud kasu ja asi ei andud asi mulle rahu, mistõttu mõne aja pärast otsustasin siiski korraldajaga ühendust võtta. Sain vastuseks, et registreeritud olen tõesti olnud, kuid millegipärast just nüüd nimekirjast puudu. Igal juhul paluti mitte muretseda ja lubati koha peal kõik jonksu ajada.
Võistluspäeval jõudsin stardipaika kell 11. Ratas oli selleks ajaks juba kohal (siinkohal tänan härra Eriksoni suurepärase teenuse eest!) ning minul jäi üle ainult sekretariaadist number välja võtta. Ütlesin oma nime ja kõik klappis. Tundus, et sekeldused registreeringuga saidki selleks korraks läbi.
Tegin rahuliku südamega soojenduseks väikese ringi ja ootasin algust. Kui stardini oli jäänud 10 minutit, siis otsustasin kerida ennast koridori. Vahetult enne stradikoridori oli paigutatud infostend stardinimekirjaga. Lasin silmad nimekirjast üle ja pilk jäi numbrile 1092 (sama, mille olin kinnitanud enda rattale) ja oh imet, number 1092 oli tegelikult registreeritud Marko Aalikule.
Nüüd läksin käima, vererõhk tõusis...hooaja esimene maraton ja sellised vimkad kohe alguses!
Siva siirdusin uuesti sekretariaati. Kahjuks ei osatud seal kuidagi olukorda lahendada. Aeg tiksus armutult edasi - kohe-kohe on start ja mina seisan nagu töll ja midagi teha ei saa.
Õnneks tuli peakorraldaja ja klaaris asja nii, et Marko Aaliku number 1092 vormistatakse selleks sõiduks minu nimele. Tundus, et läks õnneks.
Startisin siiski põhimõtteliselt lauatagant. Kuigi pulss oli punases, uhasin oma hooaja esimesele maratonile. Mõtlesin, et võtan stardijärgsed kilomeetrid hästi rahulikult, et saaksin nö maha rahuneda. Aga kus sa sellega. Kui käik oli juba sees, siis tundus, et nii ikka ei saa ja tuleb tempot lisada. Hakkasin otsima paarilist kellega koos kulgeda. Mingid kilomeetrid sõitsin koos Joeliga, aga siis otsustasin kiirendada. Kaua see pidu muidugi ei kestnud. Kuskil 20.kilomeetri peal oli jõud otsas. Kartsin, kas üldse lõpuni kestan. 100 kilo sellisel maastikul ei ole nali vändata. Ega rattasõit ei ole hoki, kus 40-sekundilise mängu järel saab pingile puhkama. Vaja on ümber harjuda sprindist kestvus-distantsile.
Ei hakka salgama, et korraks käis mõte "seljast maha". Aga ei, sellise häbiga edasi elada ei oleks suutnud. Kuna kaotada ei olnud midagi, siis võtsin otsuse lasta jala sirgu ja kulgeda mõnda aega rahulikus tempos.
Ilm oli hea ja loodus pakkus silmailu. Nii saigi kulgetud kuni ca 35-kilomeetrini. Põhimõtteliselt üksinduses ja täies vaikuses.
Siis, kui kõrvulukustav vaikus hakkas mõistust nüristama, leidsin endale seltsilised, kellega viimaseid kilomeetreid sõita. Läbitud vahemaa tulemusel tuletas valu põlvedes meelde, et olen pidanud neid tuunima. Läbi valu ja väsimuse jõudsin finishisse. Lootsin muidugi paremat aega kui 3 tundi ja 10 minut aga pean olema õnnelik, et üldse lõpetasin.
Finshis võttis mind vastu ärevil abikaasa ja küsis kus ma nii kaua olin? Lõpetanud ja katkestanud osavõtjad olid üle platsi muljetanud rajal toimunud kukkumistest ja rehvi purunemistest. Seetõttu oli abikaasa ennast üles kruttinud mõttega, et minuga on kindlasti midagi juhtunud. Ootusaega oli veel enam pikendanud ka peale sunnitud sõiduanalüüsid. Olgugi, et jutu sisuks oleks pidanud olema kirjeldus osavõtust, koosnes tekst suures osas meeste ja naiste suguelundidest ja ohtrast vandumisest. Kuuldu põhjal võib järeldada, et mida kehvem sõit(ja), seda vürtsikam ja maalähedasem sõnavara.
Aga kui nüüd tulla tagasi minu numbrisaaga juurde, siis ei olnud "laenatud" numbri all sõit veel lõpp sellele loole. Tulemusi vaadates leidsin küll protokollist oma nime (Marko Allik) aga sünniaasta 1975. Iseenesest mulle meeldib mõte olla mõned aastad noorem :) aga ka klubiks oli Mikitamäe Aironmään... ohoo! Tänaseks, ehk 2 juuni õhtuks, on õiglus jalule seatud - protokollis nimi Marko Allik, sünniaasta 1972 ja klubi RedBike team 4, ja homme võin rahulikult sünnipäeva pidada.
Ilusat hooaja jätku kõigile liikmetele:)
Rahustasin ennast mõttega, et tõenäoliselt on tegemist "kosmose kalaga" ja küll kohapeal saab asi klaaritud. Enda rahustamisest aga polnud kasu ja asi ei andud asi mulle rahu, mistõttu mõne aja pärast otsustasin siiski korraldajaga ühendust võtta. Sain vastuseks, et registreeritud olen tõesti olnud, kuid millegipärast just nüüd nimekirjast puudu. Igal juhul paluti mitte muretseda ja lubati koha peal kõik jonksu ajada.
Võistluspäeval jõudsin stardipaika kell 11. Ratas oli selleks ajaks juba kohal (siinkohal tänan härra Eriksoni suurepärase teenuse eest!) ning minul jäi üle ainult sekretariaadist number välja võtta. Ütlesin oma nime ja kõik klappis. Tundus, et sekeldused registreeringuga saidki selleks korraks läbi.
Tegin rahuliku südamega soojenduseks väikese ringi ja ootasin algust. Kui stardini oli jäänud 10 minutit, siis otsustasin kerida ennast koridori. Vahetult enne stradikoridori oli paigutatud infostend stardinimekirjaga. Lasin silmad nimekirjast üle ja pilk jäi numbrile 1092 (sama, mille olin kinnitanud enda rattale) ja oh imet, number 1092 oli tegelikult registreeritud Marko Aalikule.
Nüüd läksin käima, vererõhk tõusis...hooaja esimene maraton ja sellised vimkad kohe alguses!
Siva siirdusin uuesti sekretariaati. Kahjuks ei osatud seal kuidagi olukorda lahendada. Aeg tiksus armutult edasi - kohe-kohe on start ja mina seisan nagu töll ja midagi teha ei saa.
Õnneks tuli peakorraldaja ja klaaris asja nii, et Marko Aaliku number 1092 vormistatakse selleks sõiduks minu nimele. Tundus, et läks õnneks.
Startisin siiski põhimõtteliselt lauatagant. Kuigi pulss oli punases, uhasin oma hooaja esimesele maratonile. Mõtlesin, et võtan stardijärgsed kilomeetrid hästi rahulikult, et saaksin nö maha rahuneda. Aga kus sa sellega. Kui käik oli juba sees, siis tundus, et nii ikka ei saa ja tuleb tempot lisada. Hakkasin otsima paarilist kellega koos kulgeda. Mingid kilomeetrid sõitsin koos Joeliga, aga siis otsustasin kiirendada. Kaua see pidu muidugi ei kestnud. Kuskil 20.kilomeetri peal oli jõud otsas. Kartsin, kas üldse lõpuni kestan. 100 kilo sellisel maastikul ei ole nali vändata. Ega rattasõit ei ole hoki, kus 40-sekundilise mängu järel saab pingile puhkama. Vaja on ümber harjuda sprindist kestvus-distantsile.
Ei hakka salgama, et korraks käis mõte "seljast maha". Aga ei, sellise häbiga edasi elada ei oleks suutnud. Kuna kaotada ei olnud midagi, siis võtsin otsuse lasta jala sirgu ja kulgeda mõnda aega rahulikus tempos.
Ilm oli hea ja loodus pakkus silmailu. Nii saigi kulgetud kuni ca 35-kilomeetrini. Põhimõtteliselt üksinduses ja täies vaikuses.
Siis, kui kõrvulukustav vaikus hakkas mõistust nüristama, leidsin endale seltsilised, kellega viimaseid kilomeetreid sõita. Läbitud vahemaa tulemusel tuletas valu põlvedes meelde, et olen pidanud neid tuunima. Läbi valu ja väsimuse jõudsin finishisse. Lootsin muidugi paremat aega kui 3 tundi ja 10 minut aga pean olema õnnelik, et üldse lõpetasin.
Finshis võttis mind vastu ärevil abikaasa ja küsis kus ma nii kaua olin? Lõpetanud ja katkestanud osavõtjad olid üle platsi muljetanud rajal toimunud kukkumistest ja rehvi purunemistest. Seetõttu oli abikaasa ennast üles kruttinud mõttega, et minuga on kindlasti midagi juhtunud. Ootusaega oli veel enam pikendanud ka peale sunnitud sõiduanalüüsid. Olgugi, et jutu sisuks oleks pidanud olema kirjeldus osavõtust, koosnes tekst suures osas meeste ja naiste suguelundidest ja ohtrast vandumisest. Kuuldu põhjal võib järeldada, et mida kehvem sõit(ja), seda vürtsikam ja maalähedasem sõnavara.
Aga kui nüüd tulla tagasi minu numbrisaaga juurde, siis ei olnud "laenatud" numbri all sõit veel lõpp sellele loole. Tulemusi vaadates leidsin küll protokollist oma nime (Marko Allik) aga sünniaasta 1975. Iseenesest mulle meeldib mõte olla mõned aastad noorem :) aga ka klubiks oli Mikitamäe Aironmään... ohoo! Tänaseks, ehk 2 juuni õhtuks, on õiglus jalule seatud - protokollis nimi Marko Allik, sünniaasta 1972 ja klubi RedBike team 4, ja homme võin rahulikult sünnipäeva pidada.
Ilusat hooaja jätku kõigile liikmetele:)
8 vastust