Kuusalu lühike Filter/Viljandi Bosch

 

Võistlushooaja esimesel nädalavahetusel siis kohe plaanis kaks võistlust.

Esimene hommik-Filter:

Hommik midagi ilusat ei pakkunud, ilmselt kõik passisid ilmateadet juba poole nädala jagu.

Kraade oli muidugi 3, seega peale kerget soojendust tuli vähe lisa selga lükata.

Sõiduga siiski läks sellevõrra hästi et alles kuskil 20km paiku hakkas vihma ja rahet sadama.

Siis oli õnneks juba hoog sees ja tempo üleval, ilmast oli suht ükskõik juba.

Sõidust siis nii palju et plaan oli see aasta lühikest sõita M35 võidu peale ja tahaks ka üldis poodjumit külastada ikka.

Algus oli suht rahulik minu meelest. Peale legendaarset vasakpööret tõmmati hoog kenasti üles ja läks sõiduks.

Olin ilusti ees possal ja sai omajagu rünnakutes käidud ja samuti ka paar kilomeetrit üksi ees olla.

Sellevõrra läksin ilmselt tiba vara, et sealt lõpuni poleks üksi jõudnud ja keegi kaasa ka ei viitsinud tulla.

Kuskil 30km paiku hakkas grupp maha rahunema ja eriliselt rünnakuid enam polnud. Endalgi oli jalg suht täis vahepeal.

Siis kuskil 12km ennem lõppu sai 2 kutti pundist minema. Proovisime mis me seal proovisime aga see grupp enam sõita ei viitsinud.

Mitu korda sai mingi 5-se seltskonnaga ees tööd teha ja ikka jõud rauges jälle mingil põhjusel. Eesolevad tüübid olid kogu aeg nägemiskaugusel

ja korra läksin ette, et paneme lihtsalt hoogu ja veame järgi, paarisaja meetri pärast vaatan selja taha ja tühjus, grupp tiksub ja keegi ei viitsi liigutada.

Muidu olid grupis ikka samad töötegijad kes muidugi ja ülejäänud passisid niisama ja valmistusid lõpuks.

Umbes 6-7 ennem lõppu oli selge et kätte me neid ei saa. Siis juba mõistlik lõpp korralikult teha. Eesotsas olin terve sõidu, seega polnud palju tööd vaja

teha et heale possale lõpuks saada. Ennem starti vaatasin ka lõpu üle, vastutuul oli ja seega polnud liiga vara mõtet tuulest välja tulla.

Kuna Lindgrem juba hakkas suht vara pihta siis astusin talle sappa ja ootasin kuni 200m märgini ilusti. Ta hakkas siis juba kustuma ja oligi aeg vajutada.

Mõned sellid sai ikka ära võetud ennem finisit aga raud oli tiba liiga raske peal ja lõpp ikka kiskus kangi veidi. 2 meest jäi võtmata ja seega tuli grupis 3 koht.

Üldis siis 5 koht ja M35 1koht. Esimese sõidu kohta võiks öelda et väga rahul, enamus eesmärkidest täidetud. Ja lisaks siis esimene medal ka käes.

 

Suur poiss pani üldse noortesõidus hullu. Läks kohe peale vasakpööret grupil eest ära ja sõitis 37 km üksi, ennem kui grupp ta ikka kätte sai.

Suutis veel finisis 5 koha ka välja sõita, jalga on!

 

Bosch:

Üldiselt oli plaanis et tahaks ikka 100 sees see aasta sõita aga kuna eelmine päev oli ka korralik sõit siis väga palju ei pannud rõhku kohale.

Ilm oli gramm soojem ja eks metsas ka veidi soojem sõita. Startisin 100-150 kastist. Alguses väga hullu ei pannud ja kohe sain ka tõusudel aru

et jalg on tiba väsinud. Meie pundist Mattias pani kohe minekut sellise hooga et vaatasin et täna vist hävin küll kõvasti. Alguses esimese 15km

peal sai ikka tööd tehtud ja pundist punti ka veidi tõmmatud aga mingi hetk sain aru et täna vist targem rahulikult minna.

25 km paiku tuli Mattias juba selg ees vastu ja siis vaatasin et midagi hullu vist polegi, tagant polnud meie mehi ka veel näha ja pundis olid ikka

tuttavad näod aeg-ajalt, Bruno CC Rotast ja Rae Rattaklubi poisid jne. Kaks CC Rota kutti tegid vahepeal kõvasti tööd ja vedasid korralikult.

Tuli ainult kannatada. Siis tuli ka Kaspar Kõiv selg ees vastu jälle uuesti. Nagu ikka pehmetel sinkudel ja põllul ma ikaldusin korralikult ja sirged, tõusud ja

kõvem metsa alune oli okei. Rada üldiselt et oli väga super, kõike jagus, veidi asfalti ja kruusa, parasjagu( esimeseks maastiku sõiduks isegi palju vist mulle)

tõuse, kompu näitas 550 tõusu, ja sinkusid, lihtsalt metsateed jne, kiitus korraldajatele. Lõpus oli muidugi paar väga maitsvat tõusu koos pika tänava maasikaga.

Kaspariga rääkisime paar km ennem lõppu veidi juttu ja sain aru et poisil on jalg suht kotis( Saku100 eelmine päev ja tööd oli ta sõidu ajal omajagu teinud ), et lähen siis ette ja vean lõpu ära.

Üks kutt oli veel meil selja taga inisemas. Aga paarsada sain ära vedada siis oli selja taga tühjus. Mis siis ikka, tulin üksi lõpuni.

Väga lahe oli sealt pikalt tänavalt üles tulla kui inimesed plaksutavad ja üldse lõpp linnas meeldis.

Kokkuvõttes siis 112 koht, võib rahule jääda, lõpetajaid oli tiba üle 550-ne. Ilmselgelt pole HWX enam mõtet ennast kui kõige rahvarohkemat MTB maratoni reklaamida :-)

 

 

Järgmine kord siis saja sees nagu lubatud.

Püüan siis nende blogidega ka ikka näppu soojas hoida.

Rajal näeme!