Karujärve etapp on juba mitmeid aastaid olnud minu
rattakalendris hooaja viimase võistluse auhinnalisel kohal, nii ka sel
aastal. Kuigi eelnevatel päevadel oli kallanud kui oavarrest, siis
võistluspäeva hommikul oli ilus ilm ja kõik taevased märgid ennustasid
mõnusat sõitu.
Stardis oli kuidagi väga palju aega ja teiste tiimikaaslastega jutustades tundus, et pigem lähme ühisele matkale kui võistlema. Peale stardipauku see tunne küll kadus ningq suutsin endalegi üllatuseks nii hea stardi teha, et mõnigi konkurent möödus tunduvalt hiljem minust kui tavaliselt. Suutsin isegi tavapärase hirmu kruusaralli ees unustada ja võtsin alguses Lille tuulde, kes kenasti tedretäpid näkku maalis.
Rada oli hea tuttav ja ootamatuseks oli vaid mõned pehmed kohad ja tõusupõksud, kus kahjuks tuli rattaseljast maha tulla ning matkata koos teistega ühes rivis. Siiski jäi mulje, et teistele need tõusupõksud mõjusid rängemalt ja mõned jäid neid pikemaks nautlema.
Ja siis jõudiski kätte see minu jaoks raskeim osa- kruusal kihutamine. Alguses suutsin ikka teistega sammu pidada tuules või vajadusel järele kiirendades, aga mõned kilomeetrid enne mereäärde jõudmist ei jaksanud enam kihutada ja kulgesin üksi tuult trotsides edasi. Kuigi oleks tahtnud nii väga koos teistega viis minutit varem finišisse jõuda.
Tagasiteel rannast oli juba veidi reipam tunne ja edasi üksi sõites olin veidi taastunud ning ootasin juba pikisilmi suusaradu. Tavaliselt suusaradadelt leiab ikka kellegi, kellega koos edasi sõita. Veidi peale suusaradu kohtasin Kairitit ja tal tundus olevat veelgi raskem kui mul ning siis me koos tulime lõpuni teineteist kannustades ja jutustades.
Kokkuvõttes oli kindlasti Karujärve üks paremaid selle hooaja sõite, kuigi lootsin teha selle TRM-il, sest siis juba hakkas lubama teistega paremini sammu pidada, aga see sügisene viiruste rünnak jõudis minuni enne. Peale nii mitmeid rattahooaegu enam lubadusi ei anna, et järgmisel aastal võistlen vähem kui sel, sest ei ole suutnud neid pidada :) ja ega sellest sõltuvusest nii lihtsalt ei pääse, kui on nii mõnusaid sõite, kohti ja kaaslasi.
Tervitades
Hedvi
Stardis oli kuidagi väga palju aega ja teiste tiimikaaslastega jutustades tundus, et pigem lähme ühisele matkale kui võistlema. Peale stardipauku see tunne küll kadus ningq suutsin endalegi üllatuseks nii hea stardi teha, et mõnigi konkurent möödus tunduvalt hiljem minust kui tavaliselt. Suutsin isegi tavapärase hirmu kruusaralli ees unustada ja võtsin alguses Lille tuulde, kes kenasti tedretäpid näkku maalis.
Rada oli hea tuttav ja ootamatuseks oli vaid mõned pehmed kohad ja tõusupõksud, kus kahjuks tuli rattaseljast maha tulla ning matkata koos teistega ühes rivis. Siiski jäi mulje, et teistele need tõusupõksud mõjusid rängemalt ja mõned jäid neid pikemaks nautlema.
Ja siis jõudiski kätte see minu jaoks raskeim osa- kruusal kihutamine. Alguses suutsin ikka teistega sammu pidada tuules või vajadusel järele kiirendades, aga mõned kilomeetrid enne mereäärde jõudmist ei jaksanud enam kihutada ja kulgesin üksi tuult trotsides edasi. Kuigi oleks tahtnud nii väga koos teistega viis minutit varem finišisse jõuda.
Tagasiteel rannast oli juba veidi reipam tunne ja edasi üksi sõites olin veidi taastunud ning ootasin juba pikisilmi suusaradu. Tavaliselt suusaradadelt leiab ikka kellegi, kellega koos edasi sõita. Veidi peale suusaradu kohtasin Kairitit ja tal tundus olevat veelgi raskem kui mul ning siis me koos tulime lõpuni teineteist kannustades ja jutustades.
Kokkuvõttes oli kindlasti Karujärve üks paremaid selle hooaja sõite, kuigi lootsin teha selle TRM-il, sest siis juba hakkas lubama teistega paremini sammu pidada, aga see sügisene viiruste rünnak jõudis minuni enne. Peale nii mitmeid rattahooaegu enam lubadusi ei anna, et järgmisel aastal võistlen vähem kui sel, sest ei ole suutnud neid pidada :) ja ega sellest sõltuvusest nii lihtsalt ei pääse, kui on nii mõnusaid sõite, kohti ja kaaslasi.
Tervitades
Hedvi
Kirjuta esimene kommentaar