HAANJA 100 aastal 2020


Minu selleaastasel H100 lool on kaks peatükki – üks seotud Reedaga ja teine minu endaga.


Reeda sõidust

Minu selleaastase H100 peamiseks missiooniks oli täita enda lubadus pakkuda Reedale moraalset ja tehnilist tuge kogu võistluse kestel. Lubasin autoekipaaži, kes võimalikult paljudes kohtades raja ääres ergutab ja vajadusel tehnilist tuge pakub. Samuti lubasin ise kaasas tiksudes lihtsalt raskel hetkel mõne hea sõnaga toetada. Autoga liikuv saatemeeskond suutis Reedaga peaaegu sammu pidada aga minul oli au Reedaga koos sõita vaid võistluse esimene kilomeeter.

Enne sõitu muidugi unistasin sellest, et suudan Reeda tempos pikemalt püsida. Selliseks lootuseks andis alust Reeda kavatsus see sõit pingevabalt läbi vändata. Nii ta ennast vähemalt väljendas. Tagantjärele saan aru, et minu tööks kujunes tegelikult Reeda lahti vedamine esimesel kilomeetril ja siis läinud ta oligi. Nägin tema selga kiiresti kaugenemas juba järgmise tõusu tipus, kui ise alles eelmise otsa jõudsin. Järgmine kord nägin Reedat finišis.

Kuna tundsin ennast karastunud H100 hundina, siis ei hoidnud ennast enne starti tagasi, et juhendada Reedat õige stardigrupi valikul. Vahemärkusena pean ütlema, et see on üks H100 eripärasid, et igaüks saab endale sobiva stardigrupi ise valida, hinnates oma vormi ja indu just sellel päeval „paugutada”. Reeda soovis tagasihoidlikult (ilmselt kavatsusest pingevabalt läbi vändata) startida tagant poolt aga kuna tahtsin anda endast maksimumi Reeda päeva õnnestumisele, siis sundisin teda eestpoolt startima. Seejuures ütlesin Reedale: „Mine sa tea, võib-olla avastad end ühel hetkel ootamatult naiste III kohalt.” See ei olnud nali. Teadsin, et 3 esimest kilomeetrit on asfalti ja peamiselt üles mäge. Eelmisel päeval andsin Reedale soovituse, et stardist minnes peaks need esimesed 3 km gaasi põhja panema, sest siis keerab rada metsa, kus tõmmatakse haneritta ja tempo maha, mis annab võimaluse taastumiseks sellest 3 kilomeetrisest stardipaugust. Kui saad varakult metsa, siis võidad sellega ilmselt minuteid, sest kogu rivi tõmmatakse metsas ikka päris pikaks ja grupi viimane sõidab metsast palju hiljem välja, kui esimene ots. Nii Reeda ilmselt ka tegi ja finišis avastas endalegi ootamatult, et on saanud naiste arvestuses III koha.

Tegelikult sõitis Maris temast sellel päeval kiiremini ja startis ka eestpoolt. Aga kuidas see võimalikuks sai, et Maris Reedast minut hiljem üle finišijoone kihutas, jätan naiste enda seletada. Kuulsin vaid, et see naiste võidusõit pakkus kõike seda, mida üks täisvereline sport peab pakkuma – higi, verd ja pisaraid. Loodan väga, et nad jagavad meiega oma emotsioone ka siin blogis!


Minu sõidust

Minu sõit oli minu enda jaoks peaaegu sama emotsionaalne nagu naiste heitlus. Minu jaoks oli tegemist selle hooaja avastardiga. Jaanipäevani tegin püüdlikult trenni juba eelmise aasta sügisest ja võimalik, et olingi jaanipäeval oma elu parimas vormis. Pärast seda oli minu treeningsageduseks umbes üks trenn kahe nädala kohta. Vahest sattus ka mõni üksik lisatrenn sekka aga iga nädala kohta ühte trenni kindlasti ära ei tulnud. Kuna olin suursündmusele eelnenud kolm kuud nii mõõdukalt treeninud, siis andsin endale aru, et pean oma keha keskmisest rohkem kuulama, et üldse lõpuni jõuda.

Emotsioonid võistluse eel olid laes. Ilm tõotas tulla kõigi H100-de parim ja nii ka läks. Sõitsin algusest lõpuni lühikeses dressis ja kordagi ei tundnud soojemast riidest puudust. Minu peamiseks missiooniks oli sellel sõidul pakkuda saatemeeskonda Reedale ja kuna ta lubas selle sõidu pingevabalt läbi vändata, siis oli põnevust õhus, et kas tema „pingevabalt läbi vändata” võiks olla minu vähesele treenitusele jõukohane. Nagu juba kirjutasin, siis oli tema tempo mulle jõukohane umbes ühe kilomeetri jagu aga see koos sõidetud kilomeeter oli viljakas. Selle kilomeetri jooksul sain teada, et Reeda on vähemalt viiel aastal võitnud Tartu Maratoni Kuubiku naiste arvestuses. Seega ei põhjustanud mulle hingevalu, kui nägin juba teisel kilomeetril tema selga minust kaugenemas.

Positiivsed emotsioonid kestsid peaaegu teise TP-ni, mis asus 46 km-il. Ilm oli suurepärane, saatemeeskond ja üllatusena ka Siim (Silland) elasid kaasa, Veiko valitud rehvid pidasid ülihästi ja pakkusid erilist naudingut kurviga laskumistel. Kõigi aegade kuivem H100 rada võimaldas laskumistel pidureid säästa ja palju pikemalt pidurdamata alla vuhiseda, sest kuival rajal oli võimalik ka ohu ilmnemisel kiiresti pidama saada, mida sügisesel H100-l tihti ei juhtu. Viimased tõusud enne teise TP-sse jõudmist sundisid mind siiski sadulast maha tulema ja mäest jalgsi üles astuma. Midagi tehnilist neil tõusudel küll ei olnud. Järsud olid need tõusud nii palju, et esimest aastat rattaga sõites oleks tegemist keeruka tasakaaluharjutusega aga inimeselt, kes 13-el korral on H100-l finišisse jõudnud, nõudis neist üles saamine vaid toorest jõudu. Ja just seda mul ei olnud. Jalgade tunne hoiatas lähenevatest krampidest, mis mulle üldiselt omased ei ole aga kõige hullem oli olukord energiavarudega. Küsisin endalt, et kuidas ma plaanin sõidu teise poolega toime tulla, kui juba esimesel poolel võtan tõuse ratas käekõrval. Vastata ma sellele küsimusele ei osanud ja minu kiivri all seni vändanud uljas rattur asendus alalhoidliku vanainimesega.

Sõin teises TP-s korralikult ja peaaegu kõike, mida pakuti. Ainult nisutooted jätsin menüüst välja. Edasi sõitsin oluliselt rahulikumalt ja lootsin, et iga minutiga muutub TP-s tangitu energiaks, mis annab mulle tiivad. Tiibu ei tulnud ja liikusin aurude peal kuni järgmise TP-ni. Seal sõin veel rohkem kui eelmises, sest ees ootasid Suur Munamägi ja halastamatu Vällamägi. Kaks portsu pastat, kohukese, pits soola, rosinaid, banaani, leiba, 0,5 kaneelirulli ja hapukurki. Kui liikuma hakkasin kogesin enneolematult sügavat musta auku, et ei osanud arvata, kui pikalt sellest välja tulemine aega võiks võtta. Olematu tõusunurgaga heinamaa sundis mind kasutama tagarattal 50. hambaga käiku. Paljudel ratastel nii suurt hammakat ei olegi aga mulle tundus, et minu edasi liikumiseks isegi laugel maal läheks vaja suuremat. TP3 asus 62-l kilomeetril ja mõne kilomeetri pärast pidin kohtuma Suure Munamäe ja siis veel mõne kilomeetri pärast Vällamäega. Ma olin valmis tulema rattalt maha, et sellel päikselisel heinamaal lihtsalt selili visata ja umbes poole tunni jooksul oma elu üle järele mõtelda. Kartsin, et ühel hetkel ei pruugi mul olla jõudu, et laugel maal edasi liikuda. Seda peatust lükkasin edasi mõtisklustega teemal, et millise nipiga ja millise ajaga ma sellise olukorra jätkumisel võiksin finišisse jõuda. Ilm süstis siiski nii palju positiivsust, et selles ma ei kahelnud, et enne päikese loojangut ma kohale jõuan. Mäed (Munakas ja Vällakas) plaanisin ületada roomates. Optimismi andis teadmine, et nende sõita jäänud 38 kilomeetri peale on päris mitu kohta, kus rada kulgeb mäest alla ja need plaanisin ma kindlasti sadulas läbida. Ülejäänud osa rajast lootsin läbida rattale toetudes jalgsi. Hea, et ratas ikka kaasas oli. Muidu ei oleks ju kõndimise ajal millelegi toetuda. Tegelikult ma ei teadnud, kuidas ma kohale jõuan. Ootasin ja vaatasin, mis edasi saab.

Jäädes truuks oma kõige suuremale hammakale kulgesin seatud eesmärgi suunas ebanormaalselt madala kiirusega. Tasahilju hakkasin kasutama ka väiksemaid hammasrattaid. Vahepeal muutis meele rõõmsamaks Mõrvarist alla kihutamine (kiirust tuli 53 km/h), mille lõpus oleva kurvi uljalt heinamaale sirgeks sõitsin. Kohe pidi tulema Suur Munamägi aga selle all olev silt suunas ümber mäe. Tegelikult ei olnud mul vahet, millisest nõlvast ma ratast üles lohistan, sõita ma ei plaaninud nii või teisiti. Natukese aja pärast kuulsin seljatagant kaaskannatajate mõttevahetust, et korraldaja oli sellel aastal otsustanud Munaka üldse välja jätta. Hing aimas head ja mustad pilved minu peakohal hakkasid hajuma. Kuigi Vällamägi on palju kõrgem (suhtelise kõrguse poolest), siis selle pärast ma ei muretsenud. Vällakast tuleb alati üle ronida, sest muidu ei oleks see õige H100 ja Vällamäega kohtumine teeb mulle alati au. Seega need olulised 88 tõusumeetrit, mida Vällakas pakub said ikka nopitud. Enamasti esitan ma endale Vällaka alla jõudes väljakutse, et sõidaks täna siit üles nii, et jalga maha ei pane. Täna olid selleks suurepärased rajaolud – 1,5 nädalat kuiva ilma tähendasid esmaklassilisi tingimusi. Otsustasin esitada endale siiski uue väljakutse, et mis oleks, kui läheks üles nii, et ei pane kordagi jalga pedaalile! Nagu ka kõigil eelmistel kordadel oli seatud eesmärk mulle üle jõu käiv. See tõus on lihtsalt nii pikk, et ainult kõndimine oleks olnud ajaraisk. See, et ma Vällaka tõusul julgesin sadulasse istuda oli tegelikult märk sellest, et olen surnuist ellu ärganud. Tollel hetkel ma seda nii positiivset märkust teha ei osanud aga sealt edasi läks kõik juba palju rõõmsamaks. Mitte kedagi ei jäta külmaks Vällaka juurikased ja järsud laskumised. Kelle teeb rõõmsaks, kelle kurjaks. Mind tegi sellel korral rõõmsaks. Kohe varsti sai nautida TP4-s arbuusi ja RC Colat (loomulikult lisaks muule) ning kallistatud rajameistrit Ivot, et ta Suure Munamäe oli otsustanud eelmisel õhtul trassilt välja lõigata. See oli tõesti siiras tänu, mitte klišee.

Peale seda nautisin fantastilist Kavadi järve singlit ja kui odomeeter näitas, et sõidetud on täpselt 90 km, libistasin hetkega sisse esimesest TP-st kaasa antud geeli. Neid geele, mis ma sealt tasku panin otsustasin vahepeal mitte kasutada, sest olin veendunud selles, et surmast need ei päästa. Pealegi kartsin, et nende mõju on nii lühiajaline ja minu kaks geeli ei võimaldanuks poole distantsi läbimist. Enerviti geel ja finišiläheduse tajumine andsid nii palju jõudu, et finišisirgele jõudes võtsin veel ühe vähem surnud mehe skalbi.


Olgu minu lugu teile õpetuseks, et kui 7 tunniseks kujunev sõit nõuab enam kui 1800 tõusumeetri võtmist, siis ei ole mõistlik seda sõitu võistlusena võtta. Need surnud mehe mõtted ja teadmatus kui kaua see „must auk” kestab oleksid halvema ilmaga palju ruineerivamad olnud ja välistada ei saa, et siis oleks käinud ka peast läbi mõte see sõit enne finišit katki jätta.

Seega liikuge regulaarselt ja järgmise H100 stardis kohtume!