Haanja100 - ainult hulludele
.... ja täpselt nii ongi! Ma ei oska täna mitte kuskil alustada. Kindlasti ei alusta ega ei lõpeta nende sõnadega, et enam ma sinna tagasi ei lähe! Kaugel sellest. Kuid alustaks siis algusest.
Nädal enne Haanjat olin veel kindel, et lähen rada lihtsalt läbima, mitte võidu sõitma. Eelmisel aastal sain ju elu šoki sealt. Kuid tundub, et mitte piisava, sest olin sellel aastal stardis tagasi. Kuna mul läks TRM üle ootuste hästi, siis kasvas ka minu enesekindlus ja usk endasse ning otsustasin, et niisama Haanjat läbima siiski ei lähe. Tuleb sõita ikka võidu! Ainult mõttest läks juba seest õõnsaks ja hakkas keerama. Googeldasin kõik naised läbi, kes ennast Haanjasse reganud olid. Peas juba mõtlesin välja ka koha, mille suudaksin välja sõita. Markus ütles, et kui ma sellel aastal makarone ja pirukaid TP punktides sööma ei hakka, siis 3. koht on reaalne. Mina muidugi nii optimistlik ei olnud, kuid ega see võimatu ka poleks olnud.
Võistluspäeva hommik. Peale korraliku hommikusööki Kubija hotellis sättisin ennast vaikselt sooja tegema. Esimesel asfalti tõusul sain aru, et jalg on oioioioioii kui paha. TRM oli sajaga jalas veel sees. Lootsin väga, et peale korraliku soojendust on see tunne läinud ja võistlusel on jalg kenasti lahti. Paraku see nii ei olnud. Peale stardipauku üritasin jalad nii kiiresti tööle sundida kui jaksasin. Kahjuks ei teinud nad minuga seekord koostööd. Nägin ainult seda kuidas kõik mööda kihutasid. Ise nagu pingutad täiest jõust aga edasi ei liigu-masendav. Hakkasin juba mõtlema, et seekord jääbki mu sõit ära ja lähen rada läbima. No pekki, ma ei ole ju allaandja! Lootsin vaid sellele, et ühel hetkel hakkavad jalad tööle ja teistel hakkab ka raske. 25. km-l õnnestuski lõpuks kätte saada 4. naine preili Külvik. Ohkasin endamisi, et olukord polegi nii lootusetu. Mida km edasi, seda rohkem tundsin, et keegi hingab kuklasse. Ei läinudki kaua aega, kui Reeda oli mulle vupsti ette tulnud. Ainuke asi, mis nüüd peas vasardas oli see, et teda ei tohtinud eest ära lasta. Sundisin ennast lihtsalt pingutama. Kilomeetrid läksid võrreldes eelmisel aastaga ikka väga kiiresti. Rada ise oligi väga kiire. Lausa nii kiire, et reageerimiseks ei jäänud aega. Kõige hullemast juurikalisest järsust laskumisest tulin nii alla, et kui alla jõudsin, siis sain šoki sellest, et elus olen. Kui mul oleks jäänud 1 sekund rohkem aega reageerimiseks ja ülemõtlemiseks (nagu mul tavaliselt kombeks on) , siis oleksin vajutanud pidurit ja jala alla tulnud. Ma ei räägi praegu mõrvari isa uuest versioonist, sest seda teadsin ma ette ja tulin juba varakult ratas käe kõrval alla. Enne seda oli ikka kordades hullem "killer laskumine". esimest korda suutsin ennast rattal nii taha lasta, et minu väike pepu käi vastu tagarehvi. Õnneks jäin siis veel terveks ja sõit võis edasi minna. Nagu lubatud, siis sellel aastal TP punktides mina ei söö-kindel EI! Mis sellest, et kõht läks iga kilomeetriga aina tühjemaks ja geelivaru muudkui vähenes. Enne teist TP punkti hakkasin singlitel vigu tegema. Esimese kukkumise tegin täiesti lambi koha peal. Hops ratta selga tagasi ja sõit läks edasi. Tundsin kuidas ülakeha iga meetriga väsis. Rääkisin endaga ja tuletasin meelde hr Eriksoni nõuannet, et sõida mõistusega! Ei ole mõtet liialt kiirustada, sest sõit on pikk ja raske. Jõudsin siis teise TP punkti, mis asus umbes 40+km-l. Tundsin, et vajan korra aega, et pea selgeks saada. Kuna ma ju lubasin, et ei jää sinna sööma, siis võtsin lonksu vett ja sõitsin edasi. Ega see sõit kaua ei kestnud. Umbes 50. km-l panin sellise paugu, et ma isegi ei mäleta kuidas see juhtus. Lebasin järsku puude vahel ja lenks kolmnurgas. Ägisesin seal pikali ja suutsin öelda vaid, kui fucking valus mul on. Mingi tüüp sõitis mööda ja küsis, kas olen ikka terve? :D jaaa, muidugi olen terve. Tegelt ma seda ju ei teadnud. Toppisin käe pluusi sisse ja katsusin, et kõik ikka alles oleks :D Peale sellist pauku tekkis suur mõõn. Lenksu keerata ei õnnestunud ja kõik juurikad, millest üle sõitsin oli täielik piin. Nüüd te mõtlete, kas ma sõitsin lõpuni? Jep, sõitsin, sest olin ju alles poolel teel! Aga nii mitugi korda tekkis tahtmine katkestada. Kuhu mul minna on küsisin ma endalt. Olen ju keset paksu metsa. Pidasin nõu jällegi endast targemaga-endaga, ning otsustasin, et MA EI ANNA ALLA ja lihtsalt ignoreerin seda valu. Teen oma sõitu ja lõpetan nii nagu lõpetan. Sõitsin rahulikult kilomeeter kilomeetri kaupa, kui järsku avastasin, et Reeda paistab mu ees. Hõõrusin silmi, sest ma ei suutnud seda päriselt uskuda. Nüüd kuidagi tekkis elu sisse ja valu tundus ka kaduvat. Kui olin talle järgi jõudnud sain aru, et tal oli vist sama raske kui mul ja kui kõigil teistel. Endalegi ootamatult olin tast ette sõitnud, kuid mitte kihutanud. Sõitsin endiselt oma sõitu ja üritasin seda teha mõistusega. Nautisin 100%-lt seda ilu, mis loodus pakkus. Loomulikult oli hr Ivar selle raja nii "mõnusaks" ehitanud, et peale 1 minutilist ilu nautimist olin jälle omadega mustas augus ja mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Sai küll, sest ma muutusin hooletuks. 3 km enne lõppu suutsin ära eksida. Olin nii sassis omadega, et ei saanud enam aru kust ma tulin. Sõitsin edasi-tagasi ja lihtsalt pillisin seal. Proovisin rahuneda ja ennast kokku võtta. Leidsin õige raja üles, panin silmad kinni (vb see sai ka eksimisel saatuslikuks :D), hambad risti ja andsin jalgadele valu. Finišis aga toimus midagi sellist, mida ma ei oska seletada. Kui mikrofonist kuulsin, et olin 4. naine, siis puhkesin lihtsalt nutma ja enam pidama ei saanud. Pingelangus tõmbas mind endasse. Viha mida tundsin enda vastu, sest rajalt eksimine oli juba mitmes kord sellel hooajal. Õnnetunne, et sain sõidetud nii raske sõidu päris hea ajaga. Kõik emotsioonid lõid pea kohal kokku. Tuppa jõudes oli nagu inimvare, kuid klaas konjakit tõmbas mind tagasi maa peale ja elu läks rõõmsates värvides edasi. Saun oli äge ja makaronidki tundusid päris maitsvad, kuid kõige ägedamad olid inimesed, kes mind tol õhtul ümbritsesid. Sain aru, et olen täpselt õiges kohas ja õigete inimestega! Need jutud, ilmed ja emotsioonid, mis inimestelt tagasi sain olid kirjeldamatult võimsad. Olen täiega nõus, et tõeliselt hästi mõjuvad positiivselt meelestatud ja toetavad kaaslased ja selliste inimestega peabki ennast ümbritsema, sest siis oled sa ka ise õnnelik!
Järgmisel päeval ja tegelikult ka täna on tunne nagu oleks mind reaalselt läbi pekstud: jalad ei liigu, hingata on valus, aga pekki kui õnnelik ma tegelikult olen! Tean seda, et kõik, kes Haanja100 läbivad on võitjad, ka need, kes sõitsid 12h!
Nädal enne Haanjat olin veel kindel, et lähen rada lihtsalt läbima, mitte võidu sõitma. Eelmisel aastal sain ju elu šoki sealt. Kuid tundub, et mitte piisava, sest olin sellel aastal stardis tagasi. Kuna mul läks TRM üle ootuste hästi, siis kasvas ka minu enesekindlus ja usk endasse ning otsustasin, et niisama Haanjat läbima siiski ei lähe. Tuleb sõita ikka võidu! Ainult mõttest läks juba seest õõnsaks ja hakkas keerama. Googeldasin kõik naised läbi, kes ennast Haanjasse reganud olid. Peas juba mõtlesin välja ka koha, mille suudaksin välja sõita. Markus ütles, et kui ma sellel aastal makarone ja pirukaid TP punktides sööma ei hakka, siis 3. koht on reaalne. Mina muidugi nii optimistlik ei olnud, kuid ega see võimatu ka poleks olnud.
Võistluspäeva hommik. Peale korraliku hommikusööki Kubija hotellis sättisin ennast vaikselt sooja tegema. Esimesel asfalti tõusul sain aru, et jalg on oioioioioii kui paha. TRM oli sajaga jalas veel sees. Lootsin väga, et peale korraliku soojendust on see tunne läinud ja võistlusel on jalg kenasti lahti. Paraku see nii ei olnud. Peale stardipauku üritasin jalad nii kiiresti tööle sundida kui jaksasin. Kahjuks ei teinud nad minuga seekord koostööd. Nägin ainult seda kuidas kõik mööda kihutasid. Ise nagu pingutad täiest jõust aga edasi ei liigu-masendav. Hakkasin juba mõtlema, et seekord jääbki mu sõit ära ja lähen rada läbima. No pekki, ma ei ole ju allaandja! Lootsin vaid sellele, et ühel hetkel hakkavad jalad tööle ja teistel hakkab ka raske. 25. km-l õnnestuski lõpuks kätte saada 4. naine preili Külvik. Ohkasin endamisi, et olukord polegi nii lootusetu. Mida km edasi, seda rohkem tundsin, et keegi hingab kuklasse. Ei läinudki kaua aega, kui Reeda oli mulle vupsti ette tulnud. Ainuke asi, mis nüüd peas vasardas oli see, et teda ei tohtinud eest ära lasta. Sundisin ennast lihtsalt pingutama. Kilomeetrid läksid võrreldes eelmisel aastaga ikka väga kiiresti. Rada ise oligi väga kiire. Lausa nii kiire, et reageerimiseks ei jäänud aega. Kõige hullemast juurikalisest järsust laskumisest tulin nii alla, et kui alla jõudsin, siis sain šoki sellest, et elus olen. Kui mul oleks jäänud 1 sekund rohkem aega reageerimiseks ja ülemõtlemiseks (nagu mul tavaliselt kombeks on) , siis oleksin vajutanud pidurit ja jala alla tulnud. Ma ei räägi praegu mõrvari isa uuest versioonist, sest seda teadsin ma ette ja tulin juba varakult ratas käe kõrval alla. Enne seda oli ikka kordades hullem "killer laskumine". esimest korda suutsin ennast rattal nii taha lasta, et minu väike pepu käi vastu tagarehvi. Õnneks jäin siis veel terveks ja sõit võis edasi minna. Nagu lubatud, siis sellel aastal TP punktides mina ei söö-kindel EI! Mis sellest, et kõht läks iga kilomeetriga aina tühjemaks ja geelivaru muudkui vähenes. Enne teist TP punkti hakkasin singlitel vigu tegema. Esimese kukkumise tegin täiesti lambi koha peal. Hops ratta selga tagasi ja sõit läks edasi. Tundsin kuidas ülakeha iga meetriga väsis. Rääkisin endaga ja tuletasin meelde hr Eriksoni nõuannet, et sõida mõistusega! Ei ole mõtet liialt kiirustada, sest sõit on pikk ja raske. Jõudsin siis teise TP punkti, mis asus umbes 40+km-l. Tundsin, et vajan korra aega, et pea selgeks saada. Kuna ma ju lubasin, et ei jää sinna sööma, siis võtsin lonksu vett ja sõitsin edasi. Ega see sõit kaua ei kestnud. Umbes 50. km-l panin sellise paugu, et ma isegi ei mäleta kuidas see juhtus. Lebasin järsku puude vahel ja lenks kolmnurgas. Ägisesin seal pikali ja suutsin öelda vaid, kui fucking valus mul on. Mingi tüüp sõitis mööda ja küsis, kas olen ikka terve? :D jaaa, muidugi olen terve. Tegelt ma seda ju ei teadnud. Toppisin käe pluusi sisse ja katsusin, et kõik ikka alles oleks :D Peale sellist pauku tekkis suur mõõn. Lenksu keerata ei õnnestunud ja kõik juurikad, millest üle sõitsin oli täielik piin. Nüüd te mõtlete, kas ma sõitsin lõpuni? Jep, sõitsin, sest olin ju alles poolel teel! Aga nii mitugi korda tekkis tahtmine katkestada. Kuhu mul minna on küsisin ma endalt. Olen ju keset paksu metsa. Pidasin nõu jällegi endast targemaga-endaga, ning otsustasin, et MA EI ANNA ALLA ja lihtsalt ignoreerin seda valu. Teen oma sõitu ja lõpetan nii nagu lõpetan. Sõitsin rahulikult kilomeeter kilomeetri kaupa, kui järsku avastasin, et Reeda paistab mu ees. Hõõrusin silmi, sest ma ei suutnud seda päriselt uskuda. Nüüd kuidagi tekkis elu sisse ja valu tundus ka kaduvat. Kui olin talle järgi jõudnud sain aru, et tal oli vist sama raske kui mul ja kui kõigil teistel. Endalegi ootamatult olin tast ette sõitnud, kuid mitte kihutanud. Sõitsin endiselt oma sõitu ja üritasin seda teha mõistusega. Nautisin 100%-lt seda ilu, mis loodus pakkus. Loomulikult oli hr Ivar selle raja nii "mõnusaks" ehitanud, et peale 1 minutilist ilu nautimist olin jälle omadega mustas augus ja mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Sai küll, sest ma muutusin hooletuks. 3 km enne lõppu suutsin ära eksida. Olin nii sassis omadega, et ei saanud enam aru kust ma tulin. Sõitsin edasi-tagasi ja lihtsalt pillisin seal. Proovisin rahuneda ja ennast kokku võtta. Leidsin õige raja üles, panin silmad kinni (vb see sai ka eksimisel saatuslikuks :D), hambad risti ja andsin jalgadele valu. Finišis aga toimus midagi sellist, mida ma ei oska seletada. Kui mikrofonist kuulsin, et olin 4. naine, siis puhkesin lihtsalt nutma ja enam pidama ei saanud. Pingelangus tõmbas mind endasse. Viha mida tundsin enda vastu, sest rajalt eksimine oli juba mitmes kord sellel hooajal. Õnnetunne, et sain sõidetud nii raske sõidu päris hea ajaga. Kõik emotsioonid lõid pea kohal kokku. Tuppa jõudes oli nagu inimvare, kuid klaas konjakit tõmbas mind tagasi maa peale ja elu läks rõõmsates värvides edasi. Saun oli äge ja makaronidki tundusid päris maitsvad, kuid kõige ägedamad olid inimesed, kes mind tol õhtul ümbritsesid. Sain aru, et olen täpselt õiges kohas ja õigete inimestega! Need jutud, ilmed ja emotsioonid, mis inimestelt tagasi sain olid kirjeldamatult võimsad. Olen täiega nõus, et tõeliselt hästi mõjuvad positiivselt meelestatud ja toetavad kaaslased ja selliste inimestega peabki ennast ümbritsema, sest siis oled sa ka ise õnnelik!
Järgmisel päeval ja tegelikult ka täna on tunne nagu oleks mind reaalselt läbi pekstud: jalad ei liigu, hingata on valus, aga pekki kui õnnelik ma tegelikult olen! Tean seda, et kõik, kes Haanja100 läbivad on võitjad, ka need, kes sõitsid 12h!
71 vastust