Polegi juba tükil ajal miskit kirjutanud, paras aeg jälle sõidumuljeid jagada.

 

Alustuseks paar sõna eelmise nädalavahetuse Suure-Munamäe Filtrist.

Rada oli väga lahe, ütleks et eesti mõistes ikka mõnusalt mägine.

Nagu arvata oli siis seal mingit suure grupiga sõitu ei tule ja nii ka läks.

Ahjaa, sõitsin ka lühikest sõitu seekord ja ausalt öelda ei kahetse.

Pikal oli jälle piisavalt nimekas stardinimekiri, et seal poleks ilmselt suurt miskit korda saatnud.

Aga sõidust ka.

Stardist pandi minema korraliku hooga ja esimene pool sõidust oli pigem kerges taganttuules.

Seega hoog oli päris üleval. Erilisi raskeid tõuse esimesel poolel polnud. Proovisin jalga ka paaril korral grupi ees

ja midagi head ei tõotanud see sõit tulla. Alates kolmapäevast oli mingi nõrkus ja kehva enesetunne, äkki sellest.

Aga ega vahet pole, sõita tuli ikka. Kui teise poole peal jõudsime esimese suurema mäeni siis tegin proovi ja kütsin esimesena

üles. Ütleme nii et üleval sain kohe aru, et nüüd selle grupiga saan lõpuni ainult siis kui imen grupis sees ja püüan korralikult

ökonoomitada. Punt ei tahtnud ka tempot alla lasta ja anti korralikult peale. Lõpp oli korralikult üles alla andmine ja umbes

6 km ennem lõppu sai ikka grupist maha ka jäädud. Ükshaaval muidugi jäi neid vendasi seal iga kilomeeter maha.

Täpselt samas augus jäi maha ka Kaido Voogla ja ega siis midagi, võtsime ritta ilusti( üks sell oli veel ) ja tegime kahekesi kuni Munamäeni

tööd ilusti. Kolmas mees ei jõudnud vedada. Pärast muidugi selgus et punt oli kohe umbes kilomeetri pärast ka tempot tiba alla lasknud.

Finisis oli vahe pundi lõpuga üpris väike, kuskil 1 ja 2 minuti kandis. Suure Munaka all panin veel gaasi, mõtlesin et Kaido istub tuulde aga maha

nad jäid ja see viimane 500m otse üles oli muidugi puhas kannatamine. Lõpuks oli koht 33-s, seega jah grupp oli ikka korralikult väikseks tõmmatud.

 

Jõulukas: Otsustasin siis seekord GP-d sõita esimest korda selle suve jooksul. Põhjus ka selles et tegelikult pole põhimõtteliselt kuu aega

MTB ratast üldse puutunudki aga Tartu paistab ja mingit metsa tunnetust oleks ka ikka tiba vaja. Sõit siis ümberpööratud kujul see aasta ja

peab ütlema et eelmine variant meeldis/sobis mulle rohkem. Startisin olude sunnil esimesest kastist kuna Maratoni arvestuses 1 kasti sõitjad

stardival pikal ka esimesest. Läksin kohe rahulikult peale et ei tõmbaks täiesti punasesse. Eesmärk oli 100 sees lõpetada seekord.

Lasin alguses rahulikult hulga sõitjaid mööda nende hulgas Markus ja Kaspari RB-st ja siis kuskil peale 5-dat hakkas tekkima selline mõistliku tempoga grupp. Peale 15-dat km-t oli see grupp juba nii suur et vaatasime seal eesotsas tahapoole ja tunne nagu TRR oleks, umbes 30 nägu oli vähemalt rivis. Varsti hakkasin oma pundi mehi ka nägema, Kaspar Kõiv ja Antiloop tiksusid ka samas taktis. Kuskil 25-ni oli grupp päris suur ja väga mahajääjaid ei olnud, siis hakkasime ees

tempot kerima. Ja kui esimese ringi lõpp hakkas kätte jõudma siis sai kannatus otsa, kuna vennad pidurdasid igas kurvis ja laskumisel, läksin vedama ja

panin gaasi korralikult. Mõtlesin veel ennem et kui siit sellise pundiga lõpuni läheme siis on oht päris palju kohti kaotada kui kõik need 25 puhkajat viimasel

5-l km-l terve sõidu vedanud kuttidele põske tõmbavad. Panin kuskil 5 km korralikult gaasi ja tagant hakkas ilusti pudenema. Tegelikult sain isegi ees vahe sisse

aga kuna hakkasid pikad sirged siis seal üksi eriti midagi teha polnud ja umbes 10-12 meheline punt jooksis kokku tagasi. Endal oli siis päris tükk aega taastumist

muidugi. Selle pundiga siis vedasime peaaegu lõpuni, kuskil 6 km ennem lõppu oli meid vist 8 seal järgi ja 6-ne punt pani ikka eest minema.

Olin ikka piisavalt punases vedanud ja lisaks esimene 60 km maastiku sõit tegid oma töö, kuskil 50 peal sain aru et lõpp läheb ikka raskeks.

Jäime siis ühe kutiga 2-kesi aga õnneks selja taga oli päris pikk tühi maa ja kedagi näha polnud. Imesin siis tüübil selja taga tuules vaikselt ja sain aru

et ega ma vedada ei jõua kui tahame mõistliku tempoga lõpuni jõuda. Tüüp sai ka aru et ma olen kotis ja vedas rahulikult. Kuskil 1 km ennem lõppu kui

viimased tõusu põnksud hakkasid siis jälle hakkas jalg tööle ja teisel vennal läks jube raskeks, läksin ette ja haakisin ta  sappa.

Ütles veel sõbralikult et mine mine ma ei jõua enam aga ei, krt vend oli mind 5km tassinud, ega ma nüüd viimasel km-l ei jäta teda sinna imema ju.

Ootasin ära ja ütlesin et pole midagi, pane peale ja läheme koos. Lõpu joonel lasksin kuti ette ka ja ausalt oli väga õige tegu.

Koht siis lõpuks 92, seega eesmärk täidetud.

 

Väike poiss oli ka kaasas, tegi alustuseks lastesõidu, seal sai 4-da koha ja pärast lasi pooliku maratoni otsa, seal oli ilus 101 lõpukoht.

Oli väga tubli.

Suur poiss käis Utena tuuril ja tõi sealt kaks poodiumikohta, mõlemad 3-dad. Üldis jäi tuuril 4-ks. Ülikõva.