Kõrvemaa Rattamaraton toimus kaunil sügisesel pühapäeval, kuid minu
jaoks oligi ainult sügis nii kaunis. Jalad ei olnud TRM-st arvatavasti
taastunud ning lisaks said "meeldiva" paugu reedel bodypump trennist.
Võistluspäeva hommikul ärgates ütlesin Markusele,et õues võiks rahet
sadada,siis ma raudselt rajale ei läheks. Jalad valutasid kõndides juba
kaks päeva. Kahjuks või õnneks paistis väljas päike. Jõudnud Kõrvemaale
tegime mõned kilomeetrid sooja ja juba siis tundsin,et midagi väga head
sealt oodata ei ole.
Minek stardikoridori. Muidugi oli vaja kuskile kõige ette ronida,kus need turbomehed ennast sättinud olid. Ah,mis seal ikka. Annan endast parima ja võtan kohe kellelegi sappa. Muidugi ma tegin seda,aga kahjuks kukkusin muudkui ühest grupist teise. Jalad olid nii valusad,et see sõit oli ainult puhas kannatus ning rada sai läbitud ainult tänu tahtejõule. Rääkisin omaette ja motiveerisin ennast muudkui edasi kihutama. Rada oli iseenesest mõnus. Sügisene metsatee vaheldus kiiremate kruusalõikude ja singlitega. Muidugi hakkas vahepeal rahet sadama. Siis olin ma veits vihane enda peale,et selliseid mõtteid hommikul mõtlesin. Kõrvemaa on puhas kihutamine, ei midagi muud! 15-ndal kilomeetril möödus minust Merilin Metsalu, kes võttis endaga kaasa mõnusa koguse noormehi,kes vaheldumisi minu tuules sõitsid. Üritasin ka pundis püsida,panin isegi silmad kinni ja sundisin ennast mitte maha jääma. Paar kilomeetrit edasi ja hakkas neid sealt Merilini veetavast pundist välja langema. Nende hulgas olin ka mina. Sõitsime kolmekesi peaaegu lõpuni. Üks kadus teepeal ära ja jäime ainult mina ning Saksa Automaatika tüüp,kes ütles, et ei suuuda enam üksi tööd teha. Võtsin siis kogu jõu kokku ja pigistasin jalgadest veel viimase välja. Mul olid ausalt juba pisarad silmas,sest jalad valutasin lihtsalt nii jõhkralt. Tüüp teadis,et mul oli väga valus.Ta ise oli ka suht küpse. Suutsin meid teistele järgi vedada ning isegi mõnest haamri saanud tüüpidest ette sõita. Viimase kilomeetri ta lihstalt motiveeris mind mitte alla andma ja sõitma korralikult lõpuni. Temast oli palju abi,sest minu eesmärk oli tema küljest mitte lahti lasta ning mitte ühtegi naist endast rohkem mööda lasta. Kohad olid juba stradis jaotunud 1.Janelle 2.Sirvel 3. Iiris 4. koht muidugi oleksin võinud mina ju olla :D Merilin oli lihtsalt nii tugeva jalaga,et pidin talle seekord alla jääma ning saavutasi naistest 5.koha. Finishisse jõudes ma kõndida väga ei saanud. Jalad olid nii nõrgad,et tahtsid alt ära kaduda. Samas, vaadates oma eelmise aasta tulemust,siis sõitsin 10 min kiiremini,mis ei olegi väga halb.
Täna võin öelda,et ma olen väsinud sellest kõigest ja ootan väga hooaja lõppu. Järgmisel aastal olen tublim ja teen ka trenni rohkem,mitte ei sõida ühelt võistluselt teise :)
Minek stardikoridori. Muidugi oli vaja kuskile kõige ette ronida,kus need turbomehed ennast sättinud olid. Ah,mis seal ikka. Annan endast parima ja võtan kohe kellelegi sappa. Muidugi ma tegin seda,aga kahjuks kukkusin muudkui ühest grupist teise. Jalad olid nii valusad,et see sõit oli ainult puhas kannatus ning rada sai läbitud ainult tänu tahtejõule. Rääkisin omaette ja motiveerisin ennast muudkui edasi kihutama. Rada oli iseenesest mõnus. Sügisene metsatee vaheldus kiiremate kruusalõikude ja singlitega. Muidugi hakkas vahepeal rahet sadama. Siis olin ma veits vihane enda peale,et selliseid mõtteid hommikul mõtlesin. Kõrvemaa on puhas kihutamine, ei midagi muud! 15-ndal kilomeetril möödus minust Merilin Metsalu, kes võttis endaga kaasa mõnusa koguse noormehi,kes vaheldumisi minu tuules sõitsid. Üritasin ka pundis püsida,panin isegi silmad kinni ja sundisin ennast mitte maha jääma. Paar kilomeetrit edasi ja hakkas neid sealt Merilini veetavast pundist välja langema. Nende hulgas olin ka mina. Sõitsime kolmekesi peaaegu lõpuni. Üks kadus teepeal ära ja jäime ainult mina ning Saksa Automaatika tüüp,kes ütles, et ei suuuda enam üksi tööd teha. Võtsin siis kogu jõu kokku ja pigistasin jalgadest veel viimase välja. Mul olid ausalt juba pisarad silmas,sest jalad valutasin lihtsalt nii jõhkralt. Tüüp teadis,et mul oli väga valus.Ta ise oli ka suht küpse. Suutsin meid teistele järgi vedada ning isegi mõnest haamri saanud tüüpidest ette sõita. Viimase kilomeetri ta lihstalt motiveeris mind mitte alla andma ja sõitma korralikult lõpuni. Temast oli palju abi,sest minu eesmärk oli tema küljest mitte lahti lasta ning mitte ühtegi naist endast rohkem mööda lasta. Kohad olid juba stradis jaotunud 1.Janelle 2.Sirvel 3. Iiris 4. koht muidugi oleksin võinud mina ju olla :D Merilin oli lihtsalt nii tugeva jalaga,et pidin talle seekord alla jääma ning saavutasi naistest 5.koha. Finishisse jõudes ma kõndida väga ei saanud. Jalad olid nii nõrgad,et tahtsid alt ära kaduda. Samas, vaadates oma eelmise aasta tulemust,siis sõitsin 10 min kiiremini,mis ei olegi väga halb.
Täna võin öelda,et ma olen väsinud sellest kõigest ja ootan väga hooaja lõppu. Järgmisel aastal olen tublim ja teen ka trenni rohkem,mitte ei sõida ühelt võistluselt teise :)
Kirjuta esimene kommentaar