Rahva palaval nõudlusel ja paar rivi rattamatkast Jõhvi taga metsades. Kaks tundi autosõitu koos Teemariga tekitas lootuse Põleval kivil hea vedur saada. Eesmärk oli ju Oliveerot natukene taga utsitada ka võidusõidu rajal. Teemar lubas rahulikult sõita ja pulssi mitte üle 150 ajada. Eelmisel päeval aiatööde käigus jäi korralik toitumistankla vahele, aga see ei olnud isegi meeles. Rääkisime tervisespordist ja Rõuge tuurist, kuhu me Teemariga läheme edustama võistkonda "Redbaik-keskealiste meeste varjupaik". Soojendusel oli enesetunne juba natu raske. Äkki oli neljapäevane pikk trenn tuulte käes olnud liiga- käis mõttest läbi. Tiimi telgi ümber sahises punaseid kuradeid päris agaralt, aga üllatuseks oli seal turvaliselt ka koha sisse võtnud Kristo Sepp, ilmselt vanast harjumusest. Sepal oli muidugi rattaga mingi tehniline jama. Ilmselt uus klubi oli talle liiga kvaliteetse ratta andnud. Möödaminnes tekkis soov ka Sepa sõiduriietust markeriga duunida, kirjutades sinna adidas või redbull, aga markerit polnud käepärast ja plaan jäi katki.
Stardikoridoris olid tuttavad näod eelmisest aastast ja sai niisama lõõpida. Kosmikute legendaarne tourmanager Ivo Musting oli oma endurokaga platsis ja loomulikult küsis kõva häälega üle stardi koridori, kas allkirjutanud ikka kakal käis. Vastasin jaatavalt. Stardist sain minema enamvähem ja suusarajad sai ka vaikselt oma varudega läbitud. Teemar, Madis, Nibali ja Tiina oma sensuaalses naiselikus kauniduses läksid mööda, aga see polnud masendav kuna tuttavad värvid tiksusid kogu aja mul silme ees. Kuulus liivalaskumine oli taaskord motivaatoriks ja sealt panin hooga läbi, kui enamus jooksis. Parandasin seal mitmekümne mehe võrra positsiooni. Peale liivalaskumise vunkimisel jaksasin veel hästi ja singlid kivirägastikus olid ok, kuna teadsin mingil hetkel ikaldumise võimalusest. Siim möödus seal minust. Pikalt nägin veel Siimu selga , aga peale turbalõiku sai minu jaoks sõit läbi. Koht kus eelmisel aastal nautisin kiirust oli sel aastal mu nutu algus. Jalad ei teinud mida ma soovisin ja massiliselt möödusid minust kõik. Nii mulle vähemalt tundus. Ilmselt sain ma haamri. Olin korra sellist tunnet kogenud trennis, kui söök lõppes. Proovisin turgutada ennast, aga oli hilja. Katkestamine oli meeles, aga poleks ju osanud kuskile minna. Matkasin olematute jõuvarudega. Nägin Sillet ja tundsin kadedust, et tal ratas katki oli. Abist ta keeldus. Siiani olen kõike sõite nautinud ja seda sõitu ma vihkasin. Positiivne nende nähtamatute pisaratega võitlemisel oli see, et raadiohääl Sten Teppan möödus minust 100m enne lõppu ja hiljem rääkis kuidas see möödumine ta päeva päästis. Tiimi telgi juures oli ilmselt allkirjutanu nägu nii kehv, et sain kuulda kommentaare. Seekord oli tatt ninast väljas, aga tavaliselt mul ikka ila tilgub suunurgast kui saan sõitu nautida.

Kõmmari